Võtame näiteks madalad palgad, katkised teed või eurotsooni kiireima inflatsiooni. Aasta alguses küll tõsteti miinimumpalka, kuid tegelikult polnud see ju mitte majanduskasvust tingitud, vaid ikkagi hinnatõusu survest. Samas sööb ju inflatsioon ikkagi suurema osa inimeste palgatõusust ära. Seega ei tundu palgatõus mitte väljateenitud preemiana, vaid kui ellujäämiseks vajaliku aspektina. Ja need, kellel palk pole tõusnud, need saavad sama raha eest vähem kätte.

Nüüd prognoositakse Eesti majandusele jälle käesolevaks aastaks eurotsooni kiireimat majanduskasvu, kuid miks siis see meie elu paremaks ei muuda? Miks tahavad arstid siit riigist lahkuda ning õpetajad ja päästjad on alamakstud? Miks ei jõua riigi edu inimesteni?

Samas tahaks teada, kuhu siis meie maksud lähevad? Politseinikke jääb üha vähemaks, arstid lasevad siit jalga ning teesid keegi ei paranda.

Riik peaks ju seisma inimeste heaolu eest, kuid praegu on siin hea olla ainult kõrgepalgalistel ja ärimeestel. Räägitakse ju ka suurtest eurorahadest, mida Eesti Euroopast saab. Tavakodanike elu läheb aga iga päevaga üha halvemaks. Miks siis riik sellele tähelepanu ei pööra?