Eesti liitriigiks?
Praegu räägitakse palju, et Euroopa Liit on muutumas riikide liidust liitriigiks, mille liikmed on minetamas rahvuslikku eripära.
Võib arvata, et Šveits ei astu liitu sellepärast, et on ise liit. „Liit liidus” tunduks sama veider kui kavandatav Venemaa ja Valgevene liitriik, mille kolmandaks liikmeks võib saada Abhaasia ja neljandaks Lõuna-Osseetia.
Ometi on ka EL-is liitriike, näiteks Saksamaa ja Hispaania, mille kõigil piirkondadel on autonoomia. Ka unitaarriikide koosseisus on rohkem või vähem autonoomseid alasid, näiteks Soomes Ahvenamaa ja Prantsusmaal Korsika.
Riigivastased ideed
Eesti liitvabariigi (ELV) või Eesti konföderatsiooni idee on iseenesest riigivastane. Põhiseaduse järgi on Eesti territoorium ühtne ja jagamatu, millest võib järeldada, et Eesti on unitaarriik. Sõna „jagamatu” ei keela riigil jaguneda maakondadeks ja valdadeks, kuid keelab jaguneda osariikideks, liidumaadeks või kantoniteks.
Ometi tegutses aastatel 1989–1998 Eesti rojalistlik partei, mille eesmärk oli muuta riigikord vabariigist kuningriigiks. Kuigi see idee oli samuti põhiseadusevastane, võimud erakonda ei sulgenud – ilmselt sellepärast, et erakonna väikese liikmete arvu tõttu oli tegu pigem intrigeeriva mõttemängu kui reaalse poliitilise ohuga.
Ka praeguse Eesti iseseisvuspartei eesmärk Euroopa Liidust välja astuda on mõttemäng, kuigi õõnestab riigi alustugesid. Sama hästi võiks moodustada föderaalpartei või liiduerakonna, mis taotleks Eesti ümberkorraldamist liitriigiks, kus igal maakonnal on halduskeskuse asemel pealinn ning maavalitsuse asemel kohalik parlament (selle eestipäraseks nimetuseks sobiks riigikogu eeskujul maakogu, näiteks Viru maakogu) ja valitsus.
Eesti föderalistlikud juured
Ometi on ka Eestil ja eestlastel föderalistlikke juuri. Meie riik on kokku keevitatud peamiselt kahest kubermangust: Eestimaast ja Liivimaa põhjaosast. Liivimaa alla kuulus ka Saaremaa, kuid selle ajalugu oli kubermangu mandriosa omast erinev, nii et saarel oli isegi oma rüütelkond. Ka eesti rahvus on kujunenud põhja- ja lõunaeesti hõimu integreerumisel. Hõimu- ja keelepiir ei ole küll kunagi kattunud halduspiiriga: Eestimaal räägiti ainult põhjaeesti keelt, Liivimaal aga põhjaeesti, lõunaeesti, läti ja õige pisut ka liivi keelt (19. sajandi keskpaigani Salatsi kandis).
Kui ajalugu oleks läinud teisiti, võiks praegune Eesti föderatsioon koosneda vähemalt kolmest subjektist, näiteks osariigist, liidumaast või kantonist: Eestimaast (pealinn Tallinn), Põhja-Liivimaast või lihtsalt Liivimaast (pealinn Tartu) ja Saaremaast (pealinn Kuressaare). Neljas subjekt võinuks olla õigeusklik Setomaa (pealinn algul Petseri ja hiljem Värska). Seega olnuks meil kaks suurt ja kaks väikest – nagu keskmises lastega peres.
Eestlased ja sakslased öeldakse olevat kultuuriliselt lähedased. Mõlemad suured saksakeelsed maad – Saksamaa ja Austria – on liitriigid. Liitriigid on ka osaliselt saksakeelsed maad Šveits ja Belgia. Saksa keeleruumis on unitaarsed ainult kääbusriigid Luksemburg ja Liechtenstein. Unitaarriik oli ka kunagine Saksa demokraatlik vabariik.
Kõigil eestlastel ei ole selget maakondlikku identiteeti. Pärast 1940. aastat moodustatud „uusmaakondadest” on vaid Hiiumaal selged looduslikud ja kultuurilised piirid, Rapla-, Jõgeva- ja Põlvamaa identiteet on alles kujunemisjärgus. Mõned alad on kuulunud eri aegadel eri maakondade koosseisu. Alles see oli, kui Jäneda ja Lehtse elanikud muudeti üleöö järvalastest virulasteks (2005). Varem on sama saatus tabanud näiteks Tapa ja Vajangu rahvast.
Kuigi tänapäeval seostatakse mulke Viljandiga, kuulus kaks viiest Mulgi murdeala kihelkonnast varem hoopis Pärnumaale: „Eesti ajal” Halliste ja tsaariajal isegi Karksi. Olukord oli üsna kummaline, sest naabermaakonna keskus Viljandi asus poole lähemal kui oma maakonna keskus Pärnu. Ruhnu saar on läinud Kuressaare võimu alt Pärnu alla ja tagasi jne. Suurim kurioosum oli Mihkli kihelkond, mis oli jagatud kahe maakonna (Lääne- ja Pärnumaa) ning isegi kahe kubermangu (Eesti- ja Liivimaa) vahel.
Euroopa Liit / Eesti Vabariik / Virumaa
Autonoomseid maakondi ehk liidumaakondi võiks olla veidi vähem kui 15, näiteks Virumaa võiks olla ühtne. Igal maakonnal võiks olla kohalik kodakondsus nagu Ahvenamaal. Äärmuslikul juhul võiks isegi Rakveres väljastatud passi kaanele trükkida kolm rida: „Euroopa Liit / Eesti Vabariik / Virumaa”. Samuti võiksid liidumaakonnad katsetada eri õppekavade ja maksumääradega, kuid need ei tohiks erineda liiga tugevasti. Kui Virumaal oleks käibemaksu määr 15% ja Järvamaal 25%, käiksid kõik Ambla elanikud Tapal toitu ostmas ja kohalik ettevõtlus hääbuks.
ELV pealinn Tallinn ei peaks kuuluma ühegi liidumaakonna koosseisu (Harjumaa pealinn võiks olla taasiseseisvunud Nõmme), vaid võiks moodustada föderaalringkonna nagu USA-s, Austraalias, Brasiilias ja Belgias. Igal liidumaakonnal võiks olla pealinnas oma esindus, näiteks Viru maja, mis jagaks majandus- ja kultuuriteavet Virumaa kohta ja majutaks külalistubades turuhinnast soodsamalt kõiki pealinna sõitnud Virumaa kodanikke või vähemalt ametiisikuid.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
