Samas pole keegi kroone unustanud, kõik mäletavad, millised nad välja nägid, paljudel on kupüürid mälestuseks sahtlis. Koristamisega võib leida diivani vahelt mõne sendi. Kuuldavasti saavad pensionärid vahel turult euro kuhjaga tagasi ka mõned Eesti sendid. Rääkimata sellest, et väga paljud meist arvutavad hinnad jätkuvalt kroonidesse ümber.

Kas ma peaksin tundma, et olen midagi kaotanud? Olen kaotanud tükikese endast ja oma riigist? Ei, ma olen rahul, et meil on uued rahad, mis toovad meid taas sammukese Euroopale lähemale. Jah, sellel kõigel on oma hind - hinnatõus eelkõige. Kahjuks ei käi asjad nii, et meie sissetulekud jõuavad Euroopa keskmisele tasemele ja siis tulevad hinnad järgi vaid vastupidi. Arengu faasid on tihti kõige raskemad.

Eelkõige oli inimeste hirmuks siiski see, et kõike peab teistmoodi tegema, poes uued hinnad, murdma harjumusi. Eestlastele on aga omane, kõigest millega ollakse harjunud, kinni hoida. Tagantjärgi vaadates läks ju rahavahetus väga sujuvalt. Eurod tunduvad rahakotti täiesti sobivat ja vähemalt minul pole kordagi tekkinud tunnet, et kroonid olid rahana ikka palju paremad. Võibolla, kui tõsiselt analüüsida, oli rohkem paberraha parem, aga ma ei tunne Eesti kroonist puudust emotsionaalsel tasandil.

Purustatud Eesti kroone viidi prügimäele, see polnud kaotatud sõber, vaid lihtsalt raha. Me liikusime edasi, õppisime sellest kõik midagi ja üritame  tulevikus materiaalsete asjadega enam mitte nii tihedalt end siduda, kui meil vähegi kainet mõistust.