Eesti koolimärgikultuur on maailmas haruldane nähtus
Esindatud on kõik koolimärkide tüübid: rinnamärgid, tütarlastekoolide sõled, kaelas kantavad märgid, sõrmused, ripatsmärgid, rombid, käevõrud ja käeketid. Lisaks on välja pandud koolide, näiteks Jakob Westholmi gümnaasiumi, Tallinna reaalkooli, Rakvere õpetajate seminari ja tütarlaste erakoolide vormimütse, samuti fotosid ja asjakohast kirjandust.
Eksponaadid pärinevad enamikus aastaist 1918–1950. Kogu suurust hindab Tõnu Lauk tuhandetesse küündivaks ning tema kogu täieneb pidevalt. „Kui midagi armastad, siis tulevad need asjad ise sinu juurde,” ütleb Lauk. „Need märgid siin on metallehistöö miniatuurid. Ja need on sellise kvaliteediga, mille üle võib olla uhke iga riik maailmas.”
Lauk rõhutab, et koolimärkide kavandite autorid on olnud kõige suuremas osas õpilased ise. „Selle tõestus oli Tavasti lõpumärginäitusel väljas – õpilaste joonised niisugustest märkidest, nagu nad tahtsid näha. Õpilaste omaalgatus on suhtumise näitaja: me tõuseme lendu ja võtame kaasa oma märgi nagu aumärgi. Me oleme uhked, et oleme selle kooli lõpetanud.”
Niisuguse tasemega koolimärgikultuur on Laugu sõnul omane ainult Eestile. „Teistel maadel ei ole sellises hulgas ja sellise kvaliteediga koolimärke. Märgitraditsioon jätkus Eestis veel teatud ajal pärast sõdagi. Kuni Nõukogude võim avaldas niisugust survet, et märkide tegemisest loobuti või tehti Nõukogude-aegsed märgid. Aga siis hakkas kvaliteet alla käima. Esiteks polnud emaile saada, teiseks ei osanud õpilased enam kvaliteeti nõuda. Osa koole hoidis siiski taset. Näiteks tollased Tallinna 1. ja 2. keskkool, Tallinna 22. keskkool ehk praegune Westholmi gümnaasium.
Okupatsiooniaegsed „põrandaalused” lõpumärgid olid ohtlikud, ja need, kes neid tootsid, said rikkaks – kõigil, keda ma neist teadsin, oli maja ja auto. Aga nende inimeste töö oli väga vajalik ja rikastumist ei saa neile pahaks panna, sest nad võtsid endale suure riski – võisid kinni minna. Mul on andmed ühe märgi kohta Rakveres, kus kullassepp ütles: „Siin märgi ülaosas on sinimustvalge, mida te tahtsite. Ma katsin selle valge emailvärviga, aga see tuleb kergesti maha.”
Teine sarnane lugu on teada Tallinna 7. keskkoolist. Tüdrukuteklass sai endale väga hea joonistusõpetaja. Ta oli väikest kasvu ja algul püüti teda isegi narrida, aga see ei õnnestunud ning varsti keeras õpetaja klassi endal ümber sõrme. Viimases klassis palusid abituriendid, et ta teeks klassile lõpusõrmuse kavandi. Õpetaja joonistas sõrmuse, mis kujutas kandilise peaga naela. Tüdrukud küsisid, miks sõrmus sellise kujuga on. Tema vastas: „Et see oleks valitseva riigikorra kirstunael. Teie oletegi need kirstunaelad.” See läks täide.
Küll oleks tore lõpumärkide teemal praeguste abiturientidega vestelda, näidata neile endisaegseid märke ja rääkida ajast, mil õpilased olid uhked, et nad oma kooli lõpetasid. Ma pole kursis, kas seda uhkust praegu enam on.”
