Eesti kool vajab värsket pilku
Nagu erasektoris, nii on ka koolis võtmeküsimus, millist juhti me siin ja praegu vajame.
Ütlen koolijuht, mõtlen isiksus, liider, visionäär, energia, empaatiavõime, suhtlemisoskus, kompetentsus, paigas enesehinnang, julgus, sõltumatus, elukogemus. Probleemi lahendamine on tema jaoks väljakutse, mitte põhjendus, miks ei saa seda või teist teha.
Kvalifikatsioon on teisejärguline
Seega on tähtis, keda ja kuidas me koolijuhiks valime. Paraku on riik jätnud selle vastutusrikka ülesande kohalikule omavalitsusele (v.a riigikool), kes enamasti ei saagi olla kompetentne sedavõrd keerukat valikut tegema. Nii kujunevad koolijuhi valimisel määravaks kvalifikatsiooninõuded, mis kindlasti ei oleks juhi valiku aluseks erasektoris, kus esikohal on isiksus, väärtushoiakud, julgus, energia, empaatiavõime, visioon.
Juht vajab väljakutseid, uut töökohta, uusi võimalusi — need annavad talle energiat, inspireerivad teda. Erasektoris liiguvad juhid firmast firmasse, teevad nõrgad ettevõtted tugevaks. Eestis on kindlasti ka koole, kus on uut hingamist vaja. Juhi vahetusest võidaksid kõik — juhid saavad ennast teostada, koolid uue elu. Kas on see roteerumine või mingi muu võimalus, mida süsteem stimuleeriks, on arutelu koht.
Hea juht tuleb väljastpoolt pedagoogilist maailma
Eesti kool vajab värsket pilku. Praeguste koolijuhtide kõrvale on vaja uut tüüpi direktoreid väljastpoolt pedagoogilist maailma. Avame koolide uksed ja ütleme, et nad on oodatud. Anname ka uutele inimestele võimaluse. Töötame neile välja stimuleerimissüsteemi, loome tingimused eripäraste koolide tekkeks. Loobume mõttest, et kool peab olema konservatiivne. Kuidas saab „taimelava” olla konservatiivne, kui maailm kogu aeg ja üha kiiremini muutub?
Probleem on siin meie kooli liigne reglementeeritus. Uued, inspiratsiooniga energilised juhid eelistavad reeglipõhisele süsteemile visioonipõhist. Nad ei suuda töötada käsutäitjana põhjalikult standardiseeritud maailmas. Täpseid ettekirjutusi võtavad nad usalduse puudumisena.
Need, kes inimesi inspireerivad ja kaasa tõmbavad, ei lähe tööle süsteemi, kus öeldakse: „Teeme täna nii nagu alati, siis saame vähemalt samasuguse tulemuse nagu alati.” Kool ei ole sõjavägi, kus kõik on täpselt raamides. Minu raamid on minu eetika ja visioon — nende eest ma vastutan.
Küsigem, miks ei läinud üks Hansapanga loojatest Hannes Tamjärv mõnda tavalisse kooli, vaid tegi oma.
