Eesti ja Jaak Aaviksoo ohustavad kanoniseeritud tõdesid?

 (96)
Eesti ja Jaak Aaviksoo ohustavad kanoniseeritud tõdesid?
Foto: DELFI

Ilvi Jõe-Cannon kirjutab oma artiklis suusaliidu, Eesti riigi ja Jaak Aaviksoo valetamisest muuhulgas: “Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu”. Mis holokaust siia puutub?

Ja autori väide on küll pigem tõe asendamine demagoogiaga. Tal tuleks endalt küsida, kuidas on demokraatlikus riigis võimalik, et üksikisikul on keelatud mingis ajaloolises asjas kahelda, seejuures pole vahet, millises. Kohustuslike „tõdede“ kehtestamist üksikisikule ei saa samastada demokraatiaga, Eestis ei ole kohustuslikus korras kehtestatud nõuet nõukogude okupatsiooni tunnistada.

Kas holokausti eitamise kriminaliseerimine pole just see “oma tõe” kaitsmine, millest Jaak Aaviksoo kirjutas? Miks on vaja tõdesid verega kehtestada ja sanktsioonidega kaitsta? Mis tõed need on? Praktika on selline, et me võime end tõdede asjas ülimasse ja lahendamatusse puntrasse mässida. Vähemalt niikaua, kuni tõed maailmas on ilmselgelt poliitilised, ideoloogilised, tähendab kanoniseeritud, s.o.eksimatuteks, väljaspool arvustust seisvateks tunnistatud.

Jaak Aaviksoo kui füüsik, taipab tõdede lahutamatut omadust, relatiivsust, sest tema mõistab tõdede maailmas lahutada reaalteaduslikke ja ideoloogilisi tõdesid. Isegi füüsikas on tõed relatiivsed, kuid siin vähemalt defineeritakse piirid, mille raames tõde kehtib. Nihkudes ühiskonda ja veel kogu maailma mastaabis, on tõed tegelikult defineerimatud. Toimub tõdede võitlus ja ainult ajutiselt ja lokaalselt suudetakse mingite tõdede kehtivuses kokku leppida. Tõdede võitlus ei toimu seejuures tõe kui sellise nimel vaid ellu jäämiseks eelkõige. Ühiskonnas ellu jäämiseks rahva, riigi, süsteemina.

Jaak Aaviksoo ütleb oma kurikuulsaks saanud ettekandes Narva-Jõesuus konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” muuseas järgmist: „Jumal või Darwin — jällegi sõltuvalt ilmavaatest — ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida…vaid selleks, et ellu jääda.” No aga see on elementaarne tõde, see tegelik tõde. Vaadates olelusvõitlust, võitlust ellujäämise eest, ei saanudki inimlikku tarkust millekski muuks vaja olla, tähendab ta ei saanudki mitte mingil muul põhjusel aastatuhandete pikkust arengut, evolutsiooni, läbida.

Kummalisel kombel nähekse selles Jaak Aaviksoo lauses vastuolu tõe teenimise ja edasikestmise prioriteetsuse vahel: „Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab šansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist „reaalpoliitikat“, olles ise reaalsusest hälbinud?“ (blogi skeptik.ee). Aga tõed on ju välja kujunenud just edasikestmise prioriteetsusest tingitult. Tegelik ellujäämises evolutsioneerunud tarkus just reaalfakte, s.o. tõde, parimal ja täielikumal moel arvestabki. Kui muidugi tõde ei ole ilmutus, s.o. jumalikku päritolu. Kuid ka mõistus ise võib olla jumalikku päritolu. Mõistus ja tõde on siiski ilmselgelt koos evolutsioneerunud.

Jaak Aaviksoo ütles ühes hiljutises 24. veebruari kõnes, et võit Vabadussõjas oli eesti rahva tahte triumf. See on elementaarse tasandi tõde, millega pole mõtet võidelda, see ei ole ideoloogiline tõde. Ainult see võit, mis triumfeeris oma riigi loomisega, tagas eesti rahva ellu jäämise järgnevatel aastakümnetel, mil Venemaa punarežiim teised veel elus olevad läänemere-soome rahvad hävitas. Aga on iseloomulik, et ka selle kõne puhul tuldi välja süüdistusega natsionaalsotsialismis ja otseste võrdlustega saksa natsismiga, mida 1918-20 veel olemas ei olnud. Ka tol korral, nagu hiljemgi, lähtusid need süüdistused Tallinna Ülikoolist.

Nüüd oli üks süüdistajaid Rein Raud Tallinna Ülikoolist. Ja jällegi tõmmati võrdlusjooni saksa natsismiga, holokausti eitamisega jmt. Jaak Aaviksoo sõnade peale: „..ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”, nendib Rein Raud: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.“ Rein Raud järeldas, et võib natsirežiimi kombel valetamist kasutada. Aga ta jättis küsimata, kuidas ja kas tõde, haljas tõe mõõk enesemääramise õigusest on aidanud kümnetel vene impeeriumi väikerahvastel ellu jääda.

Kummalisel kombel saab rünnakutest Jaak Aaviksoo vastu teha ühe järelduse. Suur osa Eesti filosoofilisest mõtlemisest on saksa natsismi ja holokausti käsitlemise tõdede külge krampunud. Ja kaitseb neid Eesti vastu. Kas Eesti on kunagi ja vähimalgi määral neile tõdedele ohtlik olnud? Lihtsalt ellu jäädes? Enesemääramist ajaloos teostanuna ja ka tänapäeval teostavana? Või on siin taga mõni suurem konkreetsem ideoloogiline tõde, keda Eesti häirib ja mida teenitakse?

Saksa natsismi ja holokausti käsitlemise tõdede tasandilt kogu maailma vaatlevate filosoofide tõed ei vasta ei reaalsuse, ei teaduslikkuse kriteeriumile. Samuti mõned teised suured ideoloogilised tõed. Füüsikul on seda kerge taibata, füüsik võib ümberprofileeruda filosoofiks kerge vaevaga, reaalteaduslike tõdede baasilt kanoniseeritud tõdede tasandile ümberorienteerumine ja nende erinevate tõekvaliteetide vahel vahet tegemine ei ole füüsikule probleem. Aga kanoniseeritud tõdede tasandil elavale filosoofile on uue kvaliteedi omandamine saavutamatu, reaalteadusliku tõe kategooria valdamine vajab spetsiaalset mõtlemise koolitust.