Palju kordi nähtud "Viimne reliikvia" oleks seega esimene DVD-plaadile jõudnud Eesti film. Selle 1998. aastal välja lastud videokassetti olevat Eesti müüdud veidi üle 3000 tüki, rohkem kui ühtki teist Eesti filmi. Samasuguse eduga saavad kiidelda vaid üksikud Hollywoodi löökfilmid.

Põhimõtteliselt on iga eestikeelsete subtiitritega varustatud DVD-film teretulnud, rääkimata siis Eesti filmiga DVD-st. Iseasi, palju seda vana filmi plaati müüa õnnestub. Vähemalt on tagatud korraliku koopia säilimine filmihuviliste kogudes. DVD-plaadil on videokasseti ees suur eelis — subtiitrid võivad olla mitmes keeles. Kui tahame oma filme Euroopas tutvustada, siis tuleks igast uuest filmist teha lisaks videokassetile ka DVD-plaat.

Kas ei vääriks DVD-plaati kaks uhiuut filmi, mis taotlevad koguni Oscarit parima välismaise filmi kategoorias. Need on Eesti-Läti koostööfilm "Head käed" ja Arvo Iho film "Karu süda". Filmi tegemine on kallis lõbu. Nende kulude kõrval ei tohiks filmi DVD-plaadile kandmine tänapäeval, kus iga süldibänd oma CD-plaadi välja laseb, mingi probleem olla.

Välisministeerium sõlmis Eesti Filmi Sihtasutusega reedel koostööleppe, millega kohustab abistama Eesti filmikultuuri tutvustavate ürituste läbiviimisel väljaspool Eestit. Eesti filmi Sihtasutus korraldab nende ürituste jaoks filmikoopiate või videokassettide tasuta kasutamise. Kuhu on aga jäänud DVD-plaat? DVD-plaadi tootmine tasub ära juba siis, kui seda ostetakse tuhat tükki. Kui seda kogust ei ole võimalik Euroopas maha müüa, siis on küsitav, kas sellist filmi üldse toota tasub.

Eesti riik armastab igal võimalikul juhul oma arvutilembelisusega kiidelda. Riigi toetusel võiks ju välja anda ka parimate Eesti filmide DVD-plaate ja muid eestikeelseid CD-sid, nt mitmekeelsed sõnaraamatud, ÕS, Võõrsõnade Leksikon ja miks mitte ka Eesti Entsüklopeedia.