Eesti eurovisioon — ega ei võeta õppust küll

 (355)
Margus Kiis

Eelmise aasta Eurovisioonivärk oli Eesti jaoks omajagu raputav. Vanilla Ninja tekitas peaaegu, et rahvaliikumisi, üllatuslikult võitis Eestis rockbänd, kuid jäi Lätis 23.

Peale seda tundus, et miski pole enam endine (kui kasutada seda ebatäpset ja banaalset väljendit). Ja tõesti, otsustati järsku loobuda Pühast Lehmast, Jüri Piheli poolt kunagi ammu, pea 10 aastat tagasi välja mõeldud välismaalaste žürii meetodist ja usaldada Eesti au kaitsja välja valimine kohalike usinate telefonikasutajate ülesandeks.

Aga muu jäi muidugi samaks. Eelmise aasta omaga peaaegu identne “ekspertide” seltskond valis 150 detsembris ETVsse avalikult toodud plaadist 10, mida siis 31. jaanuaril pidulikult laiale rahvale televiisorikastist näidati.

Selgus, et midagi pole muutunud, sama vana j… kestab edasi, nagu aastaid varemgi ning asjaolu, et nüüd tuleb välismaa onude asemel meeldida maarahvale, polnud kedagi kõigutanud.

Abielupaar Ithaka-Maria ja Tomi Rahula poolt kirjutatud ja Slobodan Riveri nime all koos kaabuga Tanel Padari abil esitatud “Surrounded” oli nagu kõik selle kummalise nüümi all tegutseva koosluse lood: monotoonne üheülbaline tantsukas, mille peale piiksub Maria oma häälekest. Selle aasta lugu on tunduvalt väljakuulmatum, kui eelmise aasta “What a Day”, milles oli isegi grammike geniaalsust. Ja nagu 2003, üritati ka nüüd lüüa kahtlasi tundeid tekitava kostüümiga aga noh, mis sa teed, kui stilisti võim üle pea kasvab.

Eelmisel aastal nii paradiisi kui põrgu läbi teinud Vaiko Eplik lasi seekord oma laulu “Dance” esitada hoopis noorel ja ettevaatamatul Ewert Sundjal (2003 “Kaks takti ette võitja), kes on Woody Alleni moodi humoorika välimusega ja laval hoidis kramplikult mikrofonipostist kinni, nagu kardaks, et tuul ära viib. Ei liigutanud teda ka tüdruksoost “kitarristid” Jaroslava ja Kristina Rjabokonid, kes “seksikaid liigutusi” tegid. Lugu ise meenutas nii kõla kui olemuse poolest hoopis Jaak Joala & Radari veerandsaja aasta taguseid hitte. Kes ei usu, vaadaku “Teisikuid”.

Alati panevad imestama eurovissiponnistajad, kes ikka veel viitsivad välja tulla nn. ballaadidega, kus keegi kodukootud Celine Dion ketassaehäält teeb ja oma käsi hõljutab. Seekord kirjutas, sai sellega (järjekordselt) maha Raid Liiver ja primadonna rollis oli varem kantrilauljana tuntud Airi Ojamets. Viimane oma pikas torujas kleidis (mille puhul polnud tähtis, kas tal olid alukad jalas või mitte) tundis end silmnähtavalt halvasti. Eriti arvestades, et võiduvõimalus nii teoreetiliselt kui praktiliselt null.

Sama jutt käib ka stuudioomanik Fred Kriegeri kohta, kes oli seekord maha saanud asjandusega, mida võiks hea tahtmise puhul nimetada r`n`b-ks. Ehk siis tänapäeva musta muusika peavooluks, mis Eestis on puhas nišivärk. Ei päästa ka Hatuna Narsavidze ja Sofia Rubina katsed olla tumedamad, kui nad on.

Kunagine Maailma Tuntuim Eesti Laulja Maarja-Liis Ilus on järsku võtnud omaks Tee Kõik Ise suhtumise. Ise kirjutas, ise laulis, ise õmbles võib-olla ka kostüümi. Lihtne. Liiga lihtne laul see “Homme”, et olla muusikaspordis edukas aga hea näiteks raadiost unelauluks kuulata.

Rootslased näitasid jälle, et kui nad tahavad midagi jube läägeks teha, siis nad ka teevad. Henrik Sethssoni/Stig Lindelli “I Give You a Mountain” võiks osaleda konkursil “Kõige banaalsem eurolaul”. 15 aastat tagasi ainult Eestis pop olnud rootsi Charizma esitajaks panemine võib panna laulu poolt helistama mõned nüüdsed 30 aastased naisolevused, kes ei tea, kui kõvasti oli ikka “noormehi” krohvitud-värvitud enne lavale laskmist ja kui palju pidi Paadam isiklikult videosalvestust tsenseerima, et pilti ei satuks mõni üleliigne õllekõhuke.

Eesti Eurovissi vanad peerud Priit Pajusaar ja Glen Pilvre olid jälle esindatud kahe, nagu alati kindla peale minnes erineva lauluga. Zone & Cardinalsi esiatud “Turn the Tide” esindas tüüpilist euromudelit “olümpialaul tümpsuga”, ainult Evelyn Samueli asendas ½ Zone alias Vaike Hannust. Muidugi ei saanud Pajusaar lahti oma kinnisideest, et riietus (või nende puudumine) määrab peaaegu kõik. Seekord lasti Hannustil nokutavate pseudomunkade ees oma kapuutsiga keebi langeda, et paljastada minimalistlik kleit. Aga kaamerad ei kippunud just kallistama Vaike siresääri!

Pajusaare/Pilvre teine projekt, Aapo Ilvese võrokiilsele tekstile ehitatud “Tii” jätkas duo teist armastust, nimelt pseudoetnot, mis belglaste versioonis oli Riias olnud ju suhteliselt edukas. Ja Pajusaarel on ka piisavalt mõistust, et nii enda kui teiste varasemaid kogemusi arvesse võtta. Neiokõsõ esituses oli natukenegi seda, mid võiks nimetada nooruslikuks särtsuks ja mis eelmisel aastal oli rahva seas nii pop olnud.

2 Quick Starti 10 aasta jooksul osavasti telefoneerima-kirjutama-hääletama treenitud ülilojaalne fännkond võiks nende lood ilma mingi probleemita alati esimeseks tõsta, kuid nüüd olid Kotkas-Paulus-Laisaar-Hallas küll asja liiga lõdva randmega võtnud. Laul “Whatever You Say” ise on silmnähtavalt kiirustades kokkutraageldatud standardtükk, sama tuttavalt pisike laulja Charlene ikka väga ebakindel esineja.

Ajakirjanduslikku kõmu ja oma kindla võitja staatust üritasid kõige rohkem punnitada produtsendid Timo Vendt, Lauri Laubre koos teismelise lauljatari Kerli Kõivuga. Nende “Beautiful Inside” on oskamatult räme “rockilik” tükk, meenutab veidi saksa pseudogrunget ja peale selle faktori ei jää loost küll midagi meelde. Et meelitada inimesi Kõivu poolt hääletama, siis mingi müstiline vännklaab lubas tublimatele kohtumisi Kõivuga. Noh, lohutuseks mitte nii agaratele, et Kõivu võib piisava tähelepanuvõime korral üsna sageli märgata ka Tartu bussijaamas ja ilma igasuguse ihalejateklubi vahenduseta.

Keegi ei virutanud pöörase koreograafiga, ei tehtud (vähemalt teadlikult) pulli ega nalja — tõsine värk ikka see Eurovisioon. Siin kehtivad kindlad iidsed tõed ja millegi uue õppimine oleks lausa rüvetus.