Eesti elu trööstitusest leidub lihtne väljapääs

Olen kuulnud paljusid inimesi väitvat, et Eestis viibimine väsitab. Mujal ilmas olevat stressi vähem, elu turvalisem, inimesed heatahtlikumad. Meie elukeskkonnas puuduvat kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu.

Seda väidet on raske kinnitada, veelgi raskem aga kummutada, sest tegemist on tunnetega, mida ei saa mõõta. Ent inimeste tundeid reedavad silmad ja käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toovad silmadesse kurbuse, käitumisse pinge. Selline emotsionaalne seisund põhjustab mõttetuid tülisid ning võimendab olmetasandil tekkivaid konflikte.

Stressi mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Ühiskonnale põhjustatav kahju on korvamatu. Meie suhteliselt lühike eluiga, alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale võõrad nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist. Materiaalsusel on teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestades sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on ka majanduskasvu katalüsaator.

Valitsejate pühendumine riigieelarvele jätab unarusse muu, palju olulisema. Igas halvas leidub head, see kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega ei kaota kodanik midagi, pigem võidab — väheneb kodanike häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Riigitulude suurendamine iga hinna eest ei ole põhjendatud, eriti kui seda tehakse maksumaksjate arvelt. Riigieelarvest olulisem on riigisektori suhtumine kodanikesse. Paljud probleemsed statistilised näitajad paranevad, kui muutub riigi suhtumine kodanikesse.

Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Uimastite tarbimine saab väheneda ainult siis, kui selle taga on emotsionaalsed muutused. Võitlus alkoholi liigtarbimisega ja uimastisõltlusega saab vilja kanda ainult siis, kui selle võitluse keskmesse asetatakse inimese emotsionaalne seisund.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on tundeeluga otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse ja seda sagedamini satub arsti juurde.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ning ametnike suhtumisel on kodanike emotsioonidele oluline mõju. Avaliku sektori esindajate ülbust kogevad paljud. Vist võimatu on leida inimest, kelle jalad ei hakka politseipatrulli nähes värisema. Ka meditsiiniasutustes tuleb liiga sageli ette külastajate ebaviisakat kohtlemist.

Negatiivseid näiteid suhtumisest kodanikesse võib tuua riigi elu igast valdkonnast. Ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Pettumustest kasvab viha. Ainult rahvale kõrgeima võimu andmine võib parandada liigselt pingestunud inimsuhteid ja muuta väärastunud väärtushinnanguid.

See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat esindusdemokraatiaks. Ühiskond ei tohiks leppida demokraatia varjus vohava diktatuuriga. Praegune valimisseadus ja erakonnaseadus nullivad igasuguse demokraatia. Seaduste muutmise eelduseks on demokraatlikult valitud „esindajate“ konsensus.