Eesti elanikkonda saab kihtidesse jaotada

 (2)

Triin Vihalemm, Emori konsultant ning Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetooli lektor

Kui läheneda küsimusele puht-formaalselt, siis saab Eesti elanikkonda siiski muu maailmaga võrreldavatesse kihtidesse jaotada.

Näiteks on Euroopa Arvamus- ja Turu-uuringute Firmade Assotsiatsioon (ESOMAR) aktiivselt juurutatud Euroopa elanikkonna sotsiaal-majandusliku kihistumise klassifikatsiooni, kus sotsiaalse kihi määratlemisel kasutatakse indikaatoritena leibkonna peamise tulutooja ametialast positsiooni, haridustaset, leibkonna kasutuses olevate kestvuskaupade arvu.

Emori vastavad võrdlusandmed näitavad, et Eestis on kihid A ja B (juhid ja tippspetsialistid) Euroopa 12 riigi keskmisele lähedase osakaaluga. A ja B kihte loetakse üldiselt ühiskonna eliiti kuuluvateks. Kuigi Eestis kahtlemata pole näiteks haridustase ja ametialane positsioon ning ostujõud ja materiaalne kindlustatus üks-üheselt seotud, on see seos siiski aasta-aastalt tugevnenud.

Keskkihi sotsiaal-demograafiliseks “tuumaks” võiksid olla nn C-kihid, kelle osakaal on Emori andmetel Eestis tõepoolest väiksem Euroopa keskmisest. Vahe tuleb sisse mitte niivõrd kihi C1 (hästi haritud ametnikud ja oskustöölised ning väikeettevõtjad ehk, i.k. well educated non-manual and skilled workers), kui just kihi C2 osas. Kiht C2 ehk oskustöölised ja ametnikud (i.k. skilled workers and non-manual employees) on Eestis Euroopa keskmisest oluliselt väiksema osakaaluga.

Samas keskmisest suurema osakaaluga Eestis on kiht D ehk hästi haritud lihttöölised ja väheharitud oskustöölised, ametnikud, juhtivtöötajad (i.k. skilled and unskilled manual workers and poorly educated people in non-manual/managerial positions). Nii et väitega “korraliku” proletariaadi puudusest Eestis võib nõustuda.

Samas on mõiste Euroopa keskmine kahtlemata üsna udune. Kellega me end võrrelda soovime? Ülaltoodud võrdlused tuginevad 12 riigi koondnäitajal, samas tuleb arvestada et kõikumised eri kihtide osakaalude vahel on riigiti väga suured.

Klasside-teema ja Eesti tuleviku üle diskuteerides oleks mõttekas eristada, kas pöörata tähelepanu teatud ühiskondliku positsiooniga kaasnevatele sissetulekutele või sümbolis-kultuurilisele kapitalile (elustiil), vaatamata nende seotusele. Võrreldes üleminekuaja algusega on Eesti elanike finantsvabadus järkjärgult kasvanud ning ka seostes haridustaseme, ametikoha ja sissetulekute taseme vahel võib juba märgata nn Lääne mustrite algeid.

Kui aga rääkida klassidest elulaadi- ja (tarbimis)kultuuri tähenduses, siis võib arvata, et Eestis eriti selgeid klassipiire välja ei kujunegi. Esiteks liiguvad üksikindiviidid eri kihtide vahel võrdlemisi kiiresti üles-alla, teiseks on Eesti ka rohkem avatud uutele globaalsetele arengutele (nt nii väärtushinnangute ja tarbimisharjumuste üha suurenev fragmenteerumine, rühma-kuuluvuse muutumine võrgustumise tõttu jms).

Minu arvates ei oma n.ö. “klassikaline” klassi-diskursus ühiskondliku analüüsi raamistikuna kaasaja Eestist puhul erilist sisu. Kuigi seda (ilmselt tekstiloojate põlvkondliku kuuluvuse tõttu) üsna aktiivselt kasutatakse, on klassi ja seonduvaid mõisteid kasutavate arutluste tähenduskontekstid juba üsna erinevad – mis omakorda viitab vajadusele leida teisi, täpsemaid mõistelisi raamistikke.