Kui keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Kadri Alasi mullu novembris ühelt vene nimega mehelt avalduse sai, ei uskunud ta algul oma silmi. Taotluse lõpuni lugenud, võttis ta ühendust kolleegidega Lõuna-Aafrikas, kes kinnitasid, et kõik peab paika. Siiski helistas Alasi Šveitsi rahvusvahelise ohustatud liikidega kauplemise konventsiooni (CITES) peakorterisse, kus Eesti ametniku küsimus tekitas paraja elevuse.

Üllatus on mõistetav. Alles 2004. aastal lubati Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias pärast 30aastast pausi uuesti küttida piiratud koguses musta ninasarvikut. Mõlema riigi aastakvoot on viis looma (vanad ja ohtlikud ninasarvikupullid). Otsus põhjustas rahvusvaheliselt palju ažiotaaži, sest kui välja arvata loomaaiad, on selles piirkonnas alles maailma viimased 3600 musta ninasarvikut.

Vastavalt on rikkad jahientusiastid valmis maksma selle lõbu eest hingehinda ja ootama oma võimalust aastaid. Seda üllatavam on, et mõnekümne inimese hulgas, kes pärast keelu lõppu loa soetasid ja haruldase paksunahalise kodumaale tõid, on ka üks Eesti kodanik. Tema valduses on ainus selle liigi jahitrofee Eestis ja teadaolevalt ka Skandinaavias.