Eero Liivik: Vajalikud sammud Eesti poliitikauuenduse teel

 (10)
Eero Liivik: Vajalikud sammud Eesti poliitikauuenduse teel
Foto: erakogu

Tänavused Riigikogu valimised erinevad varasemaist vähemalt kahes positsioonis: ei ole osalemas ühtegi uut parteid, samas valimistel osalevate üksikkandidaatide arv lööb rekordi. Samas on valimiste eel tabanud kehtivat poliitsüsteemi terav kriitika.

Demokraatia juures tuleb arvestada, et teatud tingimuste esinemisel võib muutuda ka demokraatlik poliitiline süsteem täiesti suletuks ja omandada hoopis totalitarismile omaseid jooni. See võib toimuda hiilivalt, väikeste sammudega, ilma, et mass tabaks muutuste mustrit ja pöördumatut iseloomu.

Tegelikult toimub aga riigipööre… ilma tääkide, tankide ja manifestatsioonideta. Vaikne riigipööre, mis toimub näiliselt legaalselt ja rahva poolt antud mandaadi alusel. Poliitilisel retoorikal ja õigusaktidel on sellisel juhul tegelikkusest õiget arusaamist uinutav iseloom – teatavasti oli Nõukogude põhiseadus maailma üks demokraatlikumaid, tegelikkus aga otse loomulikult vastupidine.

Totalitarismi tüpoloogia on määratlenud politoloogid Friedrich ja Brzezinski; selle kohaselt iseloomustab totalitarismi kuus iseloomulikku tunnust: ametlik ideoloogia, eliidi poolt juhitud üksainus massipartei, terroristliku politseikontrolli süsteem, massimeedia täielik kontroll, parteile allutatud relvamonopol ning tsentraalselt kontrollitud ja juhitud majandus. Tavapärane käsitlus räägib, et totalitarism on nähtus, mis käib ühes kommunistlike või fašistlike režiimidega, seevastu Külma sõja järgse Lääne väärtussüsteem tuginevat humanismil, liberalismil ja demokraatial.

Juhitud demokraatia

Vaatlev inimmõistus pole aga stampide juurde kinni jäänud. USA poliitikateadlane Sheldon Wolin on toonud käibele mõiste „teistpidine totalitarism“. Ning osutab, et demokraatia võib kõverteid pidi jõuda otsaga totalitaarsuseni ka „ajaloolõpu“ Lääne ühiskonnas. Wolin kasutab ka mõistet „juhitud demokraatia“, osundades, et see on poliitiline süsteem, kus valitsuse võimu legitimeerivad valimised, mida valitsus(partei) on õppinud kontrollima. Juhitud demokraatias puudub elektoraadil märkimisväärne mõju poliitika kujundamisele, kuna riigivõim püsib pideval ja meisterlikul avalike suhete tehnikate kasutamisel ja sellesama elektoraadi manipuleerimisel. Wolin nimetab kesksena faktorina propagandat, öeldes, et üksikute omanike kätesse koondatud massimeedia loob vaid illusiooni „pressivabadusest“. Kontrollitud press suunab inimesteni üksnes teavet, mida peab „tõsiseks“, filtreerides välja kogu ülejäänud infovoo. Briti ajakirjanik ja poliitikauurija Peter Oborne on nimetanud seda käitumist manipuleerivaks populismiks. Manipuleerivas populismis muutuvad parteide eesmärgid sarnaseks – võim iga hinna eest. USA poliitilise süsteemi kriitik Noam Chomsky on võrrelnud vabariiklasi ja demokraate ning leidnud, et nende vahel puuduvad fun­da­men­taal­sed erinevused, Chomsky arvates on USA-s si­su­li­selt ühe­par­teisüsteem ja va­lit­sev par­tei on äri­par­tei.

Enamhääl kui asjade mõõt ja mõte

Asjade olemuse mõistmist segab põhimõte, mille olen nimetanud demokraatia ilmeksimatuse sündroomiks - püsib arusaam, et demokraatia on juba olemuslikult midagi head, õiget ja riknematut. Toimugu vaid valimised, astugu kokku esinduskogu ja automaatselt on kõik korras.
Samas on demokraatiale omased mehhanismid, mis võivad viia ta kadumiseni. Saksa õigusteadlane Carl Schmitt on väitnud, et partei(d), kelle käes on parlamendis 51% kohtadest ehk lihtenamus, hoiab võimu ja teeb valikuid ka selles osas, kes ja mis on siin või sealpool seadusliku ja ebaseadusliku piire. Schmitt arutleb, et näiteks partei, kes on omandanud kasvõi tühise enamuse (aga enamuse!) võib kuulutada kõik erakondlikud konkurendid kasvõi ebaseaduslikuks. Kui seadus on enamuse suva küsimus, tehniline vahend reviiride määramiseks, võib juhtuda kõike. Ei ole enam mingit poliitilist võrdsust, kui on tekkinud võimu monopol juhtiva partei näol. See, kes juhib mängu, määrab ise nii reeglid, kui tähistab sõbrad-vaenlased. Kuna enamuse kätte koondub kontroll ametkondade üle, lisaks propaganda juhtimine, võib selle suunata vähemusse jäänud konkurentide vastu. Schmitt lisab siia, et enamuspartei omandab kontrolli ka majanduse koguprodukti loomise ja jaotamise mehhaanika ning valimisreeglite loomise üle – viimaste puhul tagatakse nende kasulikkus võimule. Täpsustagem, et Schmitt pani oma mõtted paberile juba 1920-ndatel aastatel...

Ja Eesti? Ettepanekud süsteemi avamiseks

Allar Jõks kirjutas juba mitu head aastat tagasi, et Eestis on loodud ühiskond, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem ning politiseeritakse kõike, mis vähegi võimalik. Töös ja äris edasijõudmiseks peab kuuluma kas erakonda või perekonda, seadusandlike ja täidesaatvate organite sees eksisteerib parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine. Tegelikuks väljakutseks ongi poliitilise süsteemi avamine ja poliitilise konkurentsi taasloomine: Eesti poliitiliselt maastikult lahkumine on tehtud lihtsaks – sama lihtsaks tuleb teha ka sinna sisenemine.

Konkreetsed ettepanekud ise oleksid järgmised:
1) Tänane erakondade rahastamise süsteem on problemaatiline ega sunni erakondi kulutusi vähendama, ühtlasi luues ebaõiglase eelise kahele-kolmele suurparteile. Riiklik toetus peaks olema võrdne kõigile Riigikogus olevatele erakondadele ja mitte sõltuma kohtade arvust. Tuleks kaaluda ka rahastusvõimaluste avardamist, näiteks lubades mingis ulatuses äriühingute annetused – see aitaks ka uute erakondade tekkele kaasa. Kuritarvituste vältimiseks tuleb luua toimiv ja sõltumatu kontroll erakondade rahastamise üle ning taastada vastutus seaduse rikkumise eest.
2) 2011.aasta Riigikogu valimisteks ei tekkinud Eestis ühtegi uut erakonda; ilmselgelt pärsib erakondade loomist vähemalt tuhande liikme nõue. Uute erakondade loomise soodustamiseks ning tegeliku poliitilise konkurentsi tekitamiseks tuleks seda nõuet alandada. Lisaks tuleb vähendada valimiskautsjoni nõuet – praegune kautsjoni süsteem koosmõjus parteide rahastamisega toimib tõhusa barjäärina uute jõudude tulekuks poliitikasse. Vabas ühiskonnas ei peaks sellised piirangud kehtima – tulemused paneb paika tegelik valimiskonkurents. Lisaks tuleks lubada valimisliitude moodustamist ka Riigikogu valimisteks.
3) Otsuste tegemisel tuleb kasutada rohkem otsedemokraatiat – seadustada kohalikud rahvahääletused ja riigi tasandil vähemalt nõuandva tähtsusega rahvaalgatus või -küsitlused. See annaks võimaluse saavutada ühiskonnas arutatava küsimuse paremat mõistmist, selgitada otsuse alternatiive ja leida suurem konsensus.
4) Avalikus teenistuses oleku ajaks tuleks ametnikel peatada kuulumine parteisse. Kriminaliseerida parteiliste ametikohtade loomine ja soosimine. Täna on Eestis laialt levinud käitumine, kus riigis või kohalikes omavalitsustes võimu hoidvad parteid kasutavad neidsamu ministeeriumeid, nende haldusala ja omavalitsusi platsdarmina, kuhu tööle paigutada parteid teenivaid „ametimehi“. On tekkinud parteilised töökohad ja kaadriparteilased. Kohati meenutab olukord juba Nõukogude-aegset komparteistumist, kus partei keskkomitee keelas-käskis peaaegu kõike. Lisaks on tegemist „rehepaplusega“, mille käigus riisutakse avalikke hüvesid ja raha.
5) Lobby (tagatrepipoliitika) tuleb muuta seaduse jõuga läbipaistvaks, luua lobistide register ning kohustada parteisid avalikult teavitama, milliste seaduste toetamist ja kelle poolt on neilt nõutud. „Seaduste ostmine“ tuleb kriminaliseerida.  
6) Õigusloome Riigikogus ei saa olla suvaline – selleks tuleb muuta eelnõude mõjude analüüs kohustuslikuks, et ühiskonnale oleks paremini teada, mida mingi seadus muudab ja millised kulutused endaga kaasa toob. Ühtlasi luua ka vastav teavitussüsteem. Samuti tuleb luua võimalused erinevate huvirühmade kaasamiseks õigusloomesse.

Parteid vabatahtlikult süsteemi muuta ei taha. Seega võiks öelda, et ka probleemidest ja võimalikest muudatustest rääkimine on mõtetu. Päris mitte. Ka Nõukogude impeeriumi lagunemine algas teisitmõtlejate tegevusest.

Autor kandideerib riigikogu valimistel roheliste nimekirjas vabakandidaadina.