Eero Laidre: Valedest kubisev homomull on jälle lõhkenud
Et oleme kindlal väljasuremiskursil, et koos sellega hävib ja kaob jäädavalt kõik, mis olnud meile tähtsaim aastasadade vältel.
Homosid ja nende apologeete jätab külmaks meie noorte ja laste kasvav huvi enesehävituslike eluviiside vastu, mis toob kaasa tohutuid tragöödiaid. Neid ei sunni sulge haarama kasvav julmus, halastamatus ja vägivaldsus nõrgema ja sõltuvama suhtes, olgu tegu inimeste või (lemmik)loomadega.
Nemad on hoopis mures selle pärast, et omasoohimurad ei saa Eestis abielluda. Üllitati isegi kollektiivne pöördumine, mis koosnes valelikest vihjetest ja väidetest. Heteroüldsus otsekui takistaks seksuaalvähemuste teed õnnele. Eestis pole enam ammustest aegadest ükski omasoohimu jäänud rahuldamata. Arvukalt on homosuhete loomiseks ja arendamiseks mõeldud lõbustuspaiku, vabalt võib osta videofilme homoerootikast homopornoni. Homodel on koguni oma kultuur(?) ja ideoloogia, mida agaralt propageeritakse ka Eestis.
Rikutakse hoopis teisitimõtlejate inimõigusi
Homode narmendamiseni kulunud väiteid avaldavad nn kvaliteetlehed meelsasti, oponentide kirjutisi aga tõrjuvad sageli. Meil ei rikuta vähemuste (sh seksuaalvähemuste) põhiõigusi. Vastasel korral poleks Eestit kaasatud EL-i ega teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Puuduvad andmed selle kohta, et mõnd homoseksuaali poleks tööle võetud või oleks ta töölt vallandatud pelgalt seksuaalse valiku pärast. Homosekuaalid on hõivanud juhtpositsioone meie meelelahutustööstuses, ajakirjanduses, õigusorganites jm ning mõjutavad tugevalt neid valdkondi.
Lausa elu ja surma küsimust püütakse teha homovähemuse tõenäoliselt väiksema osa mugavussoovist abielluda ametlikult. Eriti naeruväärne, et samal ajal väheneb pidevalt heteropaaride huvi oma suhte seadustamise vastu ja Eesti on EL-i riikide seas üks liidreid vabaabielude arvu poolest.
Naiivne oleks arvata, et kui Eestis homosuhe seadustatakse, siis pretensioonid lakkaksid ja homokampaaniaist küllastunud (info)keskkond normaliseeruks. Läänes toimuv näitab vastupidist. Pärast heterosuhte de jure võrdsustamist homosuhtega homopromo alles algab. Järeleandmine homoradikaalide nõudmistele on viinud mõnes EL-i riigis groteskini, aga ka repressiivpoliitikani, mille surve hakkab võtma lausa autoritaarseid mõõtmed ka Eestis.
Homode oponendid hoidku suu kinni?
Ühel läinudaastasel valitsuse pressikonverentsil väljendas toonane haridusminister Tõnis Lukas seisukohti, mida homod ei salli. Täna ta enam ministritoolil ei istu… Eesti agaraim homoaktivist Reimo Mets lubas oma sallimatusehoos toonase ministri koguni kohtusse kaevata. Kas Euroopa Liidus põhiõiguste harta punktid 10 ja 11 enam ei kehti?!
Kusagil on järeleandmiste piir ja seda ei pea paika panema vähemus, vaid enamus. Nii oleks demokraatlik ja ei rikutaks enamuse inimõigusi. Heteroüldsusel on õigus tõrjuda homoseksuaalse kihutustöö survet ja olla häiritud omasoohimurate epateerivast pealetükkivusest. Kui elutervet vaistu püütakse halvustada ja hävitada, peab olema õigus sellele vastu astuda. See pole sallimatus ega tigedus, vaid nii on loodus normaalse inimese teadvusse kodeerinud. Vastasel korral lakkaks inimkond olemast.
Ja kuidas üldse saab valitsuselt nõuda homoabielu seadustamist, kui puuduvad andmed homoseksuaalide arvu kohta Eestis, kui me ei tea, kas see arv suureneb või väheneb ja kui palju on neid omasoohimuraid, kes ei suuda koos elada ilma registreerimiseta? Ülikulunud on vale, et homoseksuaalsus ei piira ega kahjusta kellegi huve. Kahjustab. Vaieldamatult on õnnetud need vanemad, kellelt laps võtab õiguse, võimaluse ja õnne omada lapselapsi. Õnnetu on naine, kes armub geisse. Homosuhe kahjustab ka rahva jätkusuutlikkust ja sellega kogu riigi huve.
Ja pole meil mingit vajadust degenereeruva põlisrahvastikuga läänele kõiges sarnaneda. Erinevus ju rikastab!
