Seal elab keegi Marge Arumäe, kes jättis oma saksa lambakoera hoolitsuseta, mõistis ta pikka ja piinarikkasse surma.

Õnneks kandus (elusalt!) roiskuva liha lõhn naabriteni, kes asusid asja uurima ja teatasid kohutavast avastusest loomakaitsjatele. Koer oli näljast nii nõrk, et ilmselt seetõttu ei suutnud end ründavate vaklade eest kaitsta.

Seekord õnnestus suurte pingutuste tulemusena õnnetule loomale elu tagasi kinkida. Tema väljanägemine oli jube. Kuuldavasti on paljukannatanud loom nüüd normaalsete inimeste hoole all.

Kahjuks on sellel lool veel üks näotu jätk. Nimelt Pärnu maakohtu otsus, millega Marge Arumäe õigeks mõisteti. Istungit juhtis kohtunik Anu Tammeniit.

Siinkohal tuleks meenutada üht iidset vanasõna veidi muudetult: „Mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile.” Anu Tammeniit on riigi esindaja ja peaks olema ühiskonnale aususe, vastutustunde, südametunnistuse ja kõlbelise korrektsuse eeskuju. Aga kas on?

Oleme vist unustamas üht endiste aegade lipukirja: „Noblesse oblige” (seisus kohustab). Osavad paragrahviväänajad võivad ju väita, et Marge Arumäe ei pannud toime kuritegelikku tegu. Mõtlev inimene on võimeline taipama, et sedapuhku muutus just tegevusetus iga tunniga kuritegelikumaks.

Millise otsuse oleks kohtunik teinud siis, kui elusalt kõdunema oleks jäetud inimene? Kas evolutsiooniline subordinatsioon ikka on nii mäekõrgune ja loom nii madalal, et tema kannatused ei maksa sentigi? On ju koeral sama terav valuaisting kui inimesel, üsnagi samad emotsioonid ja tal esineb isegi nii komplitseeritud hingeline seisund nagu leinamine.

Võib-olla on kusagil universumi sügavustes nii kõrge arenguastmega olevused, kellele meie tundume sama primitiivsed nagu meile näiteks vihmaussid. Kas oleksime siis lahkelt nõus laskma sel olevusel end söödana kasutada ja õngekonksuga lõhestada?

Üsna tõenäoline, et just praegune julm, utilitaristlik ja vägivalda meelelahutuseks muutev ühiskond toodab nihkes südametunnistusega inimesi, kes on võimelised julmalt käituma — aga ka neid, kes seda õigustavad.

Kahju, et ei Marge Arumäe ega Anu Tammeniit ole tõenäoliselt tutvunud Albert Schweitzeri filosoofiaga, mis keskendub aukartusele elu ees. Siis ehk poleks kohtusaalis olnud ka seda eriti sõgedalt mõjuvat stseeni, milles üks noor naine tormas kohtualust pärast õigeksmõistmist embama. Otsekui oleks tegu päevakangelasega.

Selliste ebameeldivate lugude tekkimisel on omajagu süüd ka meie poliitikutel. On ju nende ilmselgelt pealiskaudse mõttetöö viljana meil liialt leebed seadused, mis justnagu peaksid elu kaitsma, aga praktikas seda piisavalt ei tee. Meenutagem analoogilist juhtumit, kus koeraomaniku Kai Sakkeuse poolt nälga ja janusse jäetud hoolealuse elu lõppes kannatusrikka surmaga. Toona oli karistuseks vaid mõni nädal nn ühiskondlikku tööd.

Ammu oleks aeg karmistada karistusi loomade julma kohtlemise eest. Praegune loomakaitseseadus tõukab meid paariariikide hulka. Üldse tuleks lemmiklooma hankimise võimalusi piirata, et loomapidamiseks sobimatud inimesed ei saaks ülemvõimu abitu looma üle.

Kogu teemakäsitlus sai üsnagi resoluutne. Seda ka põhjusel, et Pärnu maakohtust polnud võimalik hankida infot, mis oleks põhjendanud õigeksmõistvat otsust. Ehk tasuks mõnikord ettekirjutustest loobuda ja anda seletusi ka väljaspool kohustust? Eriti kui kohtuotsus sellist pahameeletormi tekitas, mis on ulatunud ka välismaale, isegi Austraaliani.