Eerik-Niiles Kross: Minu paturegister
Märkasin Delfis huvitavat uudist oma paturegistriga. Lõin registri lahti ja mõtlesin, et arvuti jooksis kokku – nii lühike oli see lugu. Kuid samas populaarne. Ulatan siinkohal lugejale abikäe ja täiendan oma paturegistrit, et teinekord oleks lihtsam.
Inimene kui geen
Ega mul enda õigustuseks väga palju öelda ei ole. Ehk ainult seda, et minuga võib mu pattudest alati rääkida. Ja ehk seda, et isiksuse areng, ka mu enda oma, on mind alati huvitanud.
Ma tegelikult ei tea, kas inimene saab põhimõtteliselt muutuda. Inimkond vist saab. Iga inimesega on aga umbes nii nagu geenidega - mõned võimalused realiseeruvad ja mõned mitte, mõni potentsiaal avaneb ja mõni haigus tekib. Mingil määral saab seda elustiili ja mõtteharjutustega mõjutada, aga hea ja kurja alge on ilmselt meis kõigis olemas. Minus kindlasti. Alustan siis suurematest asjadest.
Olukord jumalaga
Ma ei ole viimasel ajal rahul oma suhtumisega jumalasse. Mitte et see küsimus liiga tihti mulle muret teeb. Aga kristlik jumal, mille uskumist on mulle kuidagi kaude lapsepõlvest saati sisendatud, ei ole vist ikkagi minuni jõudnud.
Nii olen ma aastaid arvanud, et kristlikku jumalasse uskumine oleks “õige”, mõnikord ka arvanud, et ma temasse usun, aga viimasel ajal proovinud jumala mõistet enesel avardada lasta. Ma olen tunnistanud, et kui jumal on olemas, siis peab ta olema meile tegelikult hoomamatu. Või vähemalt seletamatu. Ma ei tea kas see on patt, aga loobumine katsetest jumalat “mõista” on kuidagi vabastav.
Olukord inimestega
Ma ei ole liiga rahul oma suhtumisega inimestesse. Mul on võtnud väga kaua, et õppida inimesi arvestama kui iseseisvaid vaba tahtega ja olemuselt minust sõltumatuid kaasteelisi. Ja puhuti ei tule see mul ikkagi välja.
Ma olen sageli olnud ning olen ikka ja jälle hoolimatu, kade, kättemaksuhimuline või parastav. Ma olen kiire õpetama ja unustan sageli kuulata. Imelik, et elukogemuste kasvul ja teiste arvustamise kihul tundub olema pöördvõrdeline seos.
Ma olen kärsitu ja püsimatu. Ma unustan alatihti, et minu valitud tempo ei pruugi olla ainuõige. Ja kui ma teiste valitud tempoga arvestan, ei tunnista ma sisimas siiski, et neil võis olla õigus.
Olukord kriitikaga
Ma olen aastaid võtnud kriitikat isikliku solvanguna. Ja päris solvanguid tõtanud tõrjuma vihaga. Ma võin ikka kergesti vihastada ja väga pikalt viha kanda. Ei soovita tegelikult, eriti kui ei oska. Kuigi mulle tundub, et mul tuleb see patt päris hästi välja.
Olukord rahaga
Mul on aastaid olnud keeruline suhe rahaga. Ma oskan üsna hästi raha teha ja ehk veel paremini seda kulutada. Ma ei ole õnneks ihne, aga siin me räägime pattudest. Ma ei oska ihnuritele nende ihnust andestada. Ja ma isegi ei suuda seda suutmatust patuks pidada.
Ma olen lasknud rahal ennast liialt meelitada ja teinud rahaga seoses otsuseid, mida ma kahetsen. Ja ma pole ikka veel päriselt ära õppinud seda, et rahast tuleb kerge südamega loobuda. Aga see hakkab siiski välja tulema sagedamini kui kunagi enne.
Olukord naistega
Ma olen paljude naiste suhtes hoolimatu olnud ja endale ja neile rohkem valetanud, kui ma tahaks mäletada. Ja seda tegelikult ei saa vist andeks küsida. Ma olen ka paljude naiste käest haiget saanud ja mul on suuri raskusi, et tunnistada, et mitte päris teenimatult.
Ma ei tea, miks mulle on antud naine, keda ma ilma igasuguse pingutuseta suudan tingimusteta armastada, aga mul pole muud kinnitust vaja, et jumal on ikkagi olemas. Ja selles hoiakus arvatavasti sisalduvat ülbust ei oska ma ka patuks pidada.
Olukord reeglitega
Ma olen hõlpsasti reegleid rikkuv ja pean ikka ja jälle endale meenutama, et ka rumalana tunduvale reeglile peaks jätma võimaluse olla pigem vajalik kui mitte.
Olukord sõdadega
Ma olen erinevates sõdades kaasa löönud asjus, mille suuremate eesmärkide õilsuses ma pole iga kord olnud lõpuni kindel. Ma olen ennast hoolimatult ohtu seades liiga vähe mõelnud neile, kellele oleks pidanud – ja ehk teenimatult pääsenud. Ma ei saa ja võib-olla ei tahagi saada üle uhkusest, et ma pole arg.
Olukord edevusega
Muidugi olen ma omajagu edev, mida tõestab kasvõi see tekst siin. Ma sõidan uhkemate autodega kui ma ilmtingimata peaksin, ja ma tunnen sellest edevuse patust varjamatut mõnu.
Ja kõige lõpuks, ma olen enamasti õnnelik. Ja ei kavatse seda patuks pidada.
Ah jaa, kui tulla tagasi Delfi juurde, siis muidugi tahaks ma tõtata selles registris leiduvaid ebatäpsusi õiendama. Aga lõpuks, kas see teeb kellegi elu paremaks, kui ma ajan siin õigust taga. Võib-olla on see, et igale tõeotsijale näib tema tõde alati õigem kui muile, ka ikkagi patt.
