Eerik-Niiles Kross: Jaak Allik eksib 40 korda

 (152)
Eerik-Niiles Kross: Jaak Allik eksib 40 korda
Foto: Ilmar Saabas

Jaak Allik väitis äsja ERR-ile, et “kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas.” Ja kuna kunagi polevat olnud Venemaa “konkreetset huvi” Eestit vallutada, vaid “Eesti on jäänud rataste vahele” suuremate “ümberjagamiste” käigus, siis olevat jutud Vene ohust vaid rahva hirmutamine ja rumalus.

Väga erineva arutluse esitas 70 aastat tagasi peaminister Jüri Uluots. Ta kirjutas oma saatuse tahtel viimaseks jäänud artiklis “Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast” nii: “Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni praeguseni põhjustanud 40 sõda, kaasa kiskudes ka lähemaid ja kaugemaid rahvaid.” Neile, kes tahavad väita, et see artikkel oli kirjutatud saksa okupatsiooni tingimustes ja poliitiliselt kallutatud, tuleb lisada, et sakslased ei lubanud artikli avaldamist, kuna selles esitati liiga selgelt Eesti iseseisvuse taastamise taotlus.

Loomulikult võib Uluotsaga vaielda küsimuses, kas kõik viimase tuhande aasta ründed Vene suunalt Eesti territooriumile on käsitletavad sõdadena ja samuti saab öelda, et mõnel juhul oli tegemist rünnakuga näiteks Rootsi kuningriigi territooriumi vastu. Ometi pole kahtlust, et 40 sõjalist rünnakut, mitu suurt sõda nende seas, on Vene suunalt meie maa, meie rahvaga asustatud territooriumi vastu toimunud. Igal puhul on suurimaks kannatajaks olnud Eesti elanikkond.

Seotud lood:

Mis puutub sõjalistesse rünnakutesse Eesti riigi vastu, siis 28. novembril aastal 1918 ründas Nõukogude Venemaa 2 diviisi Eesti Vabariigi territooriumi ja algas sõda, mida me tunneme Vabadussõja nime all. Väita, et tegemist polnud rünnakuga Eesti Vabariigi vastu, on pehmelt öeldes arusaamatu. Kui Allik arvab, et see polnud rünnak riigi vastu, siis usutavasti jagab ta ühte kahest seisukohast. Kas nõukogude ametliku ajalookäsitluse seisukohta, et Eestis toimus revolutsioon, loodi nn Töörahva Kommuun ehk Kommunistlik valitsus ning edasi oli tegemist kodusõjaga või siis Vladimir Putini seisukohta, mida võib ilmselt lugeda tänase Vene Föderatsiooni seisukohaks. See kõlab nii, esitatuna pressikonverentsil Moskvas 10. mail 2005 vastusena Astrid Kanneli küsimusele: “aastal 1918 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe, mis pitseeriti Brest-Litovski rahulepinguga, mille järgi Venemaa andis osa oma territooriumidest Saksa kontrolli alla. See tähistas Eesti riikluse sündi. 1919. aastal sõlmisid Saksamaa ja Venemaa uue tehingu ja Saksamaa andis need territooriumid tagasi Venemaale. 1939. aastal (sic!) liideti nad N Liiduga.” Ehk nagu ütleb Jaak Allik: “on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele” ja ei mingeid sõjalisi ründeid.

Muide, taolist hoiakut, et Eesti saatust pole eestlased ise määranud, vaid see on olnud erinevate “ümberjagamiste” tulemus, kinnitas Allik ka 2011. aastal, mil ta ütles taasiseseisvumise kohta 1991. aastal: "Eesti saatust ei määratud tol ajal kindlasti mitte Eestis, vaid ikka Moskvas ja Washingtonis”.

Mõistagi ei tähenda varasemad sõjad ja rünnakud Eesti vastu, et täna oleks sõjalise ründe oht Venemaalt ajaloolisega võrreldav. Ent väited, et rünnakuid justkui polegi olnud on absurdne. Ja suhtumine, et Eesti justkui pole iialgi olnud oma ajaloo kujundaja, vaid mutrike suurte hammasrataste vahel, on iseenesest ohtlik.

Allik selgitas oma kommentaari kommenteerides, et oht Venemaalt ei olevat kunagi olnud suunatud ainult Eestile, vaid selle realiseerumise korral alati olnud mitme riigi või koguni kogu Euroopa vastu. Loomulikult on südadel alati laiem julgeolekupoliitiline kontekst. Ent väita, et Eesti ei ole võimeline ega justkui ei peakski olema valmis ennast iseseivalt kaitsma, on äärmiselt vastutustundetu. Eesti on suveräänne riik ja nii rahvusvahelise õiguse kui Põhiseaduse kohaselt on meil vastutus oma riiki kaitsta sõltumata rahvusvahelisest olukorrast või liitlassuhetest. Seda vastutust ei ole kellelgi teisel. Kui Venemaa peaks ühel halval päeval Eestit ründama, siis loomulikult loodame ka oma NATO liitlaste abile. Ent julgeoleku asjatundjad on ühisel seisukohal, et Eestile tullakse appi ainult juhul kui Eesti ennast kõigepealt ise kaitsta suudab. Selle vastutuse ükskõik kellele teisele veeretamine ja ette eeldamine, et me oleme vaid suurriikide suurte mängude ettur, on vastutustundetu ja otseses vastuolus riigikogu poolt heaks kiidetud riigikaitse ja julgeoleku alaste baasdokumentidega.

Kui Allik ei teinud nalja ja tõsimeeles leiab, et eesti rahval ei olnud meie kahel 20. sajandil aset leidnud iseseivumisel mingit rolli ning need said juhtuda ainult “tänu õnnelikule juhusele”, siis on see üsna sõnatuks võttev seisukoht. Kas ligi 100 000 meest, kes Vabadussõjas sõdis, oli õnnelik juhus? Kas juhtumil kui Eesti kodanike komiteesid ja Rahvarinnet poleks olnud, oleks tõesti olnud võimalik selline “õnnelik asjaolude kokkusattumine”, et me oleme täna iseseisev riik ja NATO liige?