E–eesti WWWabariik

 (9)

Kümne aastaga on Eesti Vabariigist saanud E–eesti WWWabariik. Kümme aastat inimese elus ei ole kes teab kui pikk aeg, kuid arvutite maailmas on selle aja jooksul toimunud muutused, mida siis kui esimene Arvutimaailm ilmus, ei osanud ka julgemad visionärid ette näha.

Eesti turule ilmusid kümme aastat tagasi esimesed Pentium protsessoriga arvutid, kuid neid jagus vaid vähestele väljavalituile. Enamustes kontorites jõurasid laual veel 386 protsessoriga masinad. Koduarvuti oli tol kaugel ajal veel tundmatu — neid Eestimaa inimesi, kes arvutiajaloo varasel ärkamisajal endale arvuti kodustanud oli, võis kui mitte ühe, siis kindlasti mitte rohkem kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Enamus eestlastest, olles üheksakümnendate alul veel patriotismist ja laulvast revolutsioonist ekstaasis, ei mõelnud, et Eesti riigi kõrvale võiks kerkida ka e–riik. Lihtsatele inimestele piisas sellest, et nad on kodanikud, keegi ei kippunud veel e–kodanikuks. Ning uhkusega hoiti käes oma trükivärsket sinikaanelist passi. Vaevalt, et keegi unistas selle vahetamisest plastikust ID kaardi vastu.

Kuid tegelikult hakkas Riigikantselei juba 1991. aastal Internetipõhist elektronpostiteenust ja nn uudistesüsteemi kasutama. Riigikantselei oli ka esimene valitsemisasutus ja üks esimesi Interneti otseühenduse kasutajaid riigis. Üheksakümne neljanda aasta kevadel avati Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei FTP ja WWW serverid.

Ehkki need olid kõigest esimesed sammud ning alles 1998. aastal hakkas riik Interneti kasutamist sisuliselt korraldama, viisid need kindlalt e–riigi ja e–keskkonna poole.

Mitte ainult peegeldus

Riigi infosüsteemide osakonna arendusbüroo juhtivspetsialisti Uuno Vallneri sõnul oli e–riigi loomine vajalik, peegeldamaks riiki virtuaalmaailmas ühtse tervikuna. Ka tagab e–riik kodanikele autentse info riigi institutsioonidest ning tegevusest. Ning eelkõige aitab projekt e–riik muuta riiki kodanikukeskseks. Kui algselt oli e–riik pelgalt reaalse riigi peegeldus virtuaalmaailmas, siis ajapikku lisandusid sellele infoteenused ning võimalused riigiga suhelda.

„Järgmine samm on juba riigi mõjutamine: e–demokraatia, e–valimised,” räägib Vallner.

Tänase seisuga on Eesti tänu õnnestunud e–riigi projektile üks innovaatilisemaid riike maailmas. Lisaks portaalile www.riik.ee on riigis asjad, mida Vallneri kinnitusel pole kuskil, vähemalt mitte nii heal tasemel kui Eestis. Näiteks on igal kodanikul võimalus kasutada e–posti aadressi kujul Eesnimi.Perenimi_NNN@eesti.ee. On loodud ID kaardi infrastruktuur ning igal inimesel on varsti ID kaart ning ta võib kasutada lihtsat digitaalse allkirjastamise keskkonda. Riigi ja erasektoriga saab asjad aetud virtuaalkontorist ning iga kodanik võib kasutada oma isiklikku turvalist infosüsteemi.

Nii, nagu riigi ülesehitamine nõuab kõvasti raha, on ka e–riigi tegemiseks kulutatud omajagu mammonat. Algaastatel oldi sunnitud läbi ajama vaid poole miljoni krooniga. Murrang toimus aastal 2001, mil e–riigi projekti eelarveks sai viis miljonit, mis järgmisel aastal kasvas juba 17 miljoniks. Tänavusel aastal neelab e–riigi projekt 12 miljonit krooni.

Ametkond loobib kaikaid

Ehkki kogu e–riigi projekt näib olevat suurepärane, leidub alati ka tagurlikke jõude, kes uuenduste vankrile kaikaid kodaratesse pilluvad.

„Põhiliselt on väga tugev vastuseis hierarhilise ametkonna poolt,” kinnitab Vallner. Registrite sundimine tegelema „andmete teenimisega”, mitte andmeäritsemisega on probleem. Nad peavad loobuma naturaalmajanduslikest põhimõtetest ja muutuma osaks suurest masinavärgist.

Infoühiskonda minek on Vallneri kinnitusel revolutsioon, mis jätab pooled meist töötuks, kuid tekitab samas ka palju uusi ameteid. Bürokraatia eest hoolitsevad tulevikus arvutid ning paberimajandusest pääsenud ametnike õlule jääb sisuline töö. Kogu suhtlus riigiga muutub virtuaalseks ning riik praeguses mõttes kaob.

Minnes oma oletustes veelgi julgemaks, küsib RISO arendusbüroo juhtivspetsialist Vallner: ”Miks on vaja parlamente ja volikogusid, kui kõik võivad otsustada? Miks on vaja valitsushooneid?” „Aga nii kardinaalselt me vist ka ei muutu,” vastab ta ise.

Tiigrihüpe kui paratamatus

Suur roll selles, et Eesti on tänaseks Kesk– ja Ida–Euroopas kõrgeima Interneti–kasutusega riik, on kindlasti 1997. aastal käivitunud Tiigrihüppe projektil, mis võttis oma kohuseks arvutiseerida ka Eesti koolid.

Tiigrihüppe Sihtasutuse projektijuht Aimur Liiva sõnul oli Tiigrihüppe käivitumine ajalooline paratamatus: „Varem või hiljem oleks pidanud seda nagunii tegema ja Eesti tegi seda lihtsalt natuke varem kui meie saatusekaaslased lõunanaabrid,” ütleb Liiva.

21. veebruaril 1996 kuulutas president Lennart Meri pöördumisega riigitelevisioonis Tiigrihüppe projekti ametlikult avatuks. Programmi reaalne tegevus käivitus 1997. aastal, mil riigieelarvest eraldatud 35,5 miljoni krooniga alustas tööd Tiigrihüppe Sihtasutus.

Liiva kinnitusel on kõik toona püstitatud põhieesmärgid üldjoontes täidetud: koolid on varustatud arvutitega, on loodud kümneid nimetusi õpitarkvara, samuti on toimunud pidev ja massiline õpetajate täiendkoolitus. Rohkem kui 12 000 õpetajat said aastatel 1997–2000 arvuti algkoolituse. 2001. aastal alanud 40–tunnise jätkukoolituse Arvutikooli on tänaseks läbinud 6000 õpetajat.

Üheks olulisemaks saavutuseks peab Liiva siiski kohalike omavalitsuste kaasamist, kes on mõistnud õpikeskkonna kaasajastamise vajadust koolides. Kaasfinantseerimise printsiip infotehnoloogia vahendite hankimisel on ennast õigustanud ja toonud riiklikele Tiigrihüppe rahadele aastate jooksul lisaks üle saja miljoni krooni kohalike eelarvete kaudu.

„Iseküsimus on, kas 1996. aastal püstitatud eesmärgid olid päris adekvaatsed, sest ettekujutus infotehnoloogia mõjust haridusele oli ilmselgelt üle paisutatud,” ütleb Liiva.

Rohkem rõhku sisule

Aastal 2003 paistavad paljud asjad hoopis teistmoodi kui tollal: põhieesmärgid on jäänud küll samaks, kuid muutunud on rõhuasetused. Praegu sihtasutuse tegevuse aluseks olev programm Tiigrihüpe Pluss keskendub rohkem sisule (õpetajate koolitus ja tarkvara) kui infotehnoloogia vahenditele, mis olid algselt Tiigrihüppe puhul väga olulised.

„Kahjuks ei ole kõik sellest rõhuasetuse muutusest aru saanud ning üritavad Tiigrihüpet endiselt samastada arvutite kooli viimisega,” nendib projektijuht Liiva. Nii tollal kui kohati ka täna pööratakse Liiva sõnul liiga palju tähelepanu tehnoloogiale ja liiga vähe inimestele ning aetakse taga statistilisi näitajaid.

Näiteks eesmärk 20 õpilast ühe arvuti kohta on tore arvuline verstapost küll, aga seda on teatud juhtudel väga raske ja Liiva hinnangul ka täiesti mõttetu taga ajada. 1200 õpilasega koolis eeldaks see kuuekümne õpilaste kasutuses oleva arvuti olemasolu, mida tuleb käigus hoida, pidevalt kaasajastada ja turvata ning mis eriti oluline — efektiivselt kasutada.

Arvutite ostmine on lihtne, kui on piisavalt raha. Sada korda keerulisem on ostetud arvuteid koolitöös efektiivselt kasutusele võtta nii, et neisse arvutitesse investeeritud raha ennast ära tasuks. Paraku on meie koolielu korralduslikult hoopis teistviisi toimima mõeldud, koolimajad on arvutieelset ajastut silmas pidades ehitatud ja õppekavad ning õpetamismetoodika kaugel sellest, mis võiks infotehnoloogia vahendite kasutamisega olemuslikult sobida.

Raamatute koopiad pole veel õpitarkvara

Suureks probleemiks on Liiva sõnul jäänud ka heade õpitarkvara programmide saamine. Eestikeelse õpitarkvara turg on äärmiselt väike ja suurem osa tarkvaraprogramme valmib ühekordse projekti korras nö põlve otsas. Tarkvara loomine on aga väga kallis lõbu, kuna vaja on head ideed, mis peab sobima õppekavaga ja kogu selle ilu loomiseks on vaja tervet hulka inimesi — sisu autor, digididaktik, kujundaja, programmeerija jne. Kui kujundajate ja programmeerijate leidmisega saab Liiva sõnul veel hakkama, siis atraktiivne sisu ja ainedidaktiline pool on tõsine probleem, kuna vastavaid spetsialiste Eestis praktiliselt pole.

Samas on midagi teisiti teha üsna keeruline — valik on kas üldse loobuda eestikeelse õpitarkvara tegemisest või üritada kõige kiuste ikkagi midagi teha. „Lihtsalt õpikute CD–le kopeerimine või HTML–vormingus töölehtede Internetti väljapanek ei ole õpitarkvara,” kinnitab Liiva.

Tiigrihüpe oli alguses mõeldud kolmeaastase projektina, kuid olude sunnil on lühiajalisest projektist saanud pikaajaline protsess. Elu on näidanud, et selles konkreetses hariduse valdkonnas on keskselt koordineeritav tegevus endiselt vajalik ja see ülesanne on pandud Haridus– ja teadusministeeriumi poolt Tiigrihüppe Sihtasutusele. Võib loota, et kümne aasta pärast enam arvutiostu raha koolidele tsentraalselt planeerima ei pea ja omavalitsused on ise nii tugevad, et suudavad materiaal–tehnilise baasi tagada.

„Kindel on aga see, et ka kümne aasta pärast vajavad õpetajad koolitust ja tuge tehnoloogia õppetöös rakendamisel,” ütleb Liiva.

Arvutiturul kehtib Moore’i seadus

Edasi on läinud kompuutrite ja infotehnoloogia areng samas liinis — üha rohkem ressursse nõudev tarkvara ning üha rohkem ressurse pakkuv ja raha nõudev riistvara. Ehk nagu on öelnud Inteli korporatsiooni üks rajajaid Gordon Moore: „Mikroprotsessorite võimsus kahekordistub iga kaheksateistkümne kuuga.” Heli Randrüüt AS Ordist selgitab, et olulisemaks muutuseks viimase kümnendi jooksul võib kindlasti lugeda ISA siini kadumist ning AGP siini kasutuselevõtmist. Murranguliseks osutus Randrüüdi sõnul arvuti sisend– ja väljundportide täiustumine nii kiiruses kui standardis — eriti USB kasutuselevõtt ja lai levik.

Pettumuseks peab Randrüüt aga DVD aeglast levikut. „See on väga pikalt turul olnud, kuid murrang toimub vast alles sel aastal,” leiab Randrüüt. Siiani on arvuti kiiruse ja töökindluse juures suurimaks piduriks olnud kõvaketas. Olukorda leevendab küll ATA kiirem standard (150 MB/s) kuid suurem murrang peaks olema Randrüüdi kinnitusel veel ees.

Eestlane eelistab odavamat

Paljud esmaostjad otsivad Randrüüdi sõnul ka praegu arvutipoodi sisenedes just seda kõige odavamat masinat, tihti endale aru andmata, milleks seda ikkagi kasutama hakatakse.

„Pahatihti on lõpptulemuseks suur pettumus, et selle kõige odavamaga ei saagi teha seda, mida plaaniti,” hoiatas Randrüüt. Väga sageli eelistatakse hinda uuele tehnoloogiale, see võib tuleneda teadmatusest või müüjate ebapiisavatest soovitustest. Inimesed mõtlevad vähe sellele, kui pikaks ajaks nad arvuti ostavad: näiteks USB 2.0 on umbkaudu 30 korda kiirem kui 1.1 ja väga suure potentsiaaliga standard ja arvuti hinnas kajastub vaid umbes sajakroonise hinnavahega, kuid enamik pole valmis seda maksma. „Julgen oletada, et aasta pärast on enamus arvuti lisaseadmetest USB 2.0 ja tänased kokkuhoidjad peavad taas arvutit täiendama hakkama,” teatab Randrüüt.

Ka Eesti Infotehnoloogia Seltsi volikogu esimees Jaan Oruaasa sõnul on enamus meie turust hinnatundlik, mis tähendab, et ei ole ostetud arvutite hetke tippmudeleid vaid lähtutud hinnast. Üllatuslikuks peab Randrüüt ka klientide nõudlust flopidraivi järele, kuna enamik ei kasuta seda kunagi, sest selle andmemahutavus on tänapäeval juba kaduvväike. „1,44 MB on selline suurus, mida saab suhteliselt muretult meiliga saata,” kinnitas Randrüüt.

Praeguseks on hakanud vaikselt populaarsust koguma nn USB Flash Drive’id, mahutavusega 32 MB–2 GB, mis on oluliselt mugavamad, kiiremad ja töökindlamad. Tulevikus omandab arvuti Randrüüdi ennustuse kohaselt suurema funktsionaalsuse ning muutub sama elementaarseks nagu televiisor või telefon.

„Oleks keegi 10 aastat tagasi ette kujutanud, et igal koolipoisil on täna mobiil,” toob Randrüüt paralleeli.

Arvutite kiirused on kardinaalselt tõusnud, kõvaketas tänasel kujul on kümne aasta pärast juba kindlasti ajalugu. Andmesalvestus teostatakse elektroonselt, nagu praegu flash mäludes. Interneti levik on juhtmeteta ja võrreldav tänapäeva mobiilsidega. „Ilma Internetita olemine tundub nagu elektrita jäämine,” ennustab Randrüüt.