Edward Kess: Eesti keele eksam 2012 - õpilastel nappis aega, õpetajatel õppematerjale
Inimesed, kes olid harjunud kuulama eksamipäeva hommikul ministri kõne järel kümmet kirjanditeemat, said nüüd pettumuse osaliseks. Jäi ära igakevadine teemade arutelu, ei olnud põhjust küsida, milline teema valida, milline on hea, milline aga tavaline teema. Keegi väljaspool eksamiruumi ei tohtinud teada, milline näeb välja uus Eesti põhiseaduse järgi kaitstava keele eksam.
Eksamivihikud ei olnud teps mitte väikesed. Neli teksti ülesannete ja kirjandiprobleemidega võtab oma mahu. Muidugi ei tohtinud eksami ajal ühtegi vihikut välja viia, kasutatud brošüüre ei saanud õpilased kaasa ega võidud neid koolile jätta. Mõistetamatuks jääb, miks nii suurt paberi-, trüki- ja ettevalmistuskulukat tööd ei või õpetajad lisamaterjalina kasutada, miks peab REKK need tagasi korjama (hävitama?). 10 kirjanditeema väljapakkumine oleks kindlasti odavam, kui nelja teksti valimine, sobitamine, autoritasude maksmine.
Ametnikud väidavad, et noored ei oskavat lugeda. Ometi mõõdetakse funktsionaalset lugemisoskust nii 3. ja 6. klassi tasemetöödega kui ka 9. klassi eesti keele eksamil. Tekstidest teabe hankimine on riikliku õppekava läbiv teema, miks seda siis kontrollida eesti keele eksamil? Kui, siis võiks ju olla 12. klassis eraldi lugemiseksam, mida toetavad kõik õppeained.
Isikupära ja mõtted olgu piiritletamatult avatavad
Tiit Hennoste heitis emakeeleõpetajatele ette (Õpetajate Leht, 2.03.2012), et õpetajad toodavad kirjanditega klišeelikku mõtlemist. Uue eksami kirjandiosa probleemülesandeist on klišeevaba mõttekäigu arendamine peaaegu võimatu. Kui töökäsuks oli kirjutada kirjand „põlvkondade vahelisest suhetest“ või „maailmavaate kujunemisest“, siis need on igal juhul rohkem ühte väravasse kirjutatavad kui „Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.” (2010) või „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub“ (2007). Hea teema tunnus on, et enda isikupära ning mõtted on piiritlematult avatavad.
Selle aasta sarnased probleemülesanded välistavat Märt Hennoste sõnul („Aktuaalne kaamera. Nädal“ 29.04.2012) kirjandite päheõppimise ehk siis ei saavat olla „eesti kultuuri kaitsmisest“ või „eesti keele õigekirjast“ kirjutamisel eeltuupimist. Ette on antud probleemiga tekst, seega pole keeruline refereerida või tsiteerida ja 400 sõna klišeevaba mõtet on täis.
Pika kirjandi puhul oli võimalik valida teemade vahel, mis puudutasid kümmet valdkonda. Nüüd, kus õpilane valib endale gümnaasiumis õppesuuna, valikained, kitsa ja laia matemaatika riigieksami, siis eesti keele eksamil ei saa ta valida enda suunast või huvidest johtuvat teemat. Muidugi võib maailmavaate kirjandit kirjutada spordist, tehnikast või keskkonnast, kuid kas eksamisituatsioonis suudab noor pingehetkel sellele mõelda.
Märt Hennoste on väitnud, et kirjandi hindamine on subjektiivne, emakeeleõpetajad ei ole tema seisukohta jaganud. Kirjandi hindamisjuhendki oli lihvitud täiuseni. Nüüd on eksamitöös kolm hindajat: kaks kirjandil, üks lugemisosal. Õpilasesinduste Liidu eksamisimulatsioonis (Postimees, 30.04.2012) hindas tekstimõistmist kaks hindajat, nende hinded erinesid kuni 11 punkti võrra. Muidugi on eksami hindamisjuhendis nüüd sees, et eristatakse „kergeid“ ja „raskeid“ stiilivigu (kantseliit ja sina-vorm on „kerge“ aps), mis peaksid veelgi vähendama punktide kadu. Liiatigi kujunevat Hennoste sõnul vastuste võti parandamise käigus.
Eksamil jäi aega puudu
Aeg on eksamil napp. Emakeeleõpetajad pidid nentima, et nii kaua pole kunagi varem õpilased eksamiruumis viibinud. Kirjandi ajal oli viimasel tunnil kirjutajaid mõnikümmend, siis praegu olid abituriendid pea viimaste minutiteni kribamas, aega jäi puudugi. Kahe aasta pärast peab emakeeleksam kestma aga viis tundi.
Märt Hennoste rõhutanud, et eksamiks eraldi õpilasi õpetama ei pea. Seega pole aasta jooksul olnud võimalik kasutada 12. klassides arvestatavat harjutusvara. Õpetajatele anti võimalus ennast tõestada ülesandeid ise leiutades ja sõprade-kolleegidega parimate lahenduste nimel nõu pidades, või siis lüüa käega.
Helve Hennoste harjutusvihik ilmus veebruaris, märtsi lõpus täiendati eksami kodulehe harjutusvara. Õpetajatele lubatud koolitused osutusid mõnetunniseks monoloogiks, kus tutvustati statistikat ehk mitu poissi ja mitu tüdrukut mis teksti katseeksamil valis ja palju punkte sai. Markantseim oli 30. septembril Tartus ministeeriumis koolituspäev „Eesti keele riigieksam 2012“, kus 6,5 tunni jooksul pidas Hennoste varemsalvestatud 45minutilise videoettekande, muu aeg kulus põhikooli õpikute ja ülikooli koolitusvõimaluste tutvustamisele.
Jaak Viller andis ERRi uudiste vahendusel mõista, et uus eksam on juba 2004. aastast emakeeleõpetajate soov. 2004. aastal sõnastasid emakeeleõpetajad Otepääl toimunud konverentsil 35punktilises eesti keele õpetamise parendamisettepanekus (Oma Keel nr 1/2005) eksamisoovi punktis 16: „Säilitada kirjand, kuni on loodud uus, eesti keele omandamist piisaval määral stimuleeriv ja üldiselt aktsepteeritav eksamivorm (kehtestada ja viia ellu tegevused, mis lõpetaksid ebamäärasuse eesti keele riigieksami arenduses).“
600sõnalise kirjandi puudusi ei suutnud üksi ministeeriumi peaspetsialist emakeeleõpetajatele põhjendada. Komisjoni kaasati ainult neid, kes arvasid samamoodi. Haridusministrilt kõige lühim sõnavõtt eesti keele uue eksami eel ning ametnikud on saanud läbi suruda järjekordse „üldiselt aktsepteeritava“ haridusreformi, mille vilju täna veel ette aimata ei oska.
(Autor on Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse vanemõpetaja, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige.)
