Savisaare nägemuses peaksime me kõik peagi kogema, kui hästi kõlavad kokku Vabaduse väljak, vabaduskell ja Vabadussõja võidusammas. Soov avada vabadussammas rahvasuus edgaripäevaks kutsutud taasiseseisvumispäeval võtab vähemasti hetkeks kõnevõimetuks küllap nii vabadussamba rajajad kui ka laiema avalikkuse.

Iseenesest ei ole Savisaare retoorikale midagi ette heita: muidugi võiks pisikesel eesti rahval olla üks ja ainus vabaduskontseptsioon ning loomulikult võiksid Eesti vabadusaadet toetada kõik poliitilised jõud. Ent need, kes vähegi Eesti poliitmaastikul toimuvaid rähklemisi on jälginud, näevad ette, et Aaviksoo ministeerium laseb end pigem in corpore risti lüüa kui vabadussambast Savisaarega seostada.

Kahjuks ei ole sugugi tõsi see, et vabadussambal ja Vabaduse väljakul ei ole parteipoliitikaga midagi pistmist. Linna maa peale rajatav vabadussammas on eelkõige pronkssõduri teisaldanud Ansipi valitsuse projekt ning samba rajajad ei taha kindlasti Savisaarel ennast selle paistel soojendada lasta.

Sestap teeb kaitseministeerium ilmselt omalt poolt kõik, et samba avamine mingil viisil Keskerakonna ja tema esimehega ei seostuks. Savisaar aga saab aga edaspidi oma ettepanekut serveerida kui poliitikaülese asjaajamise supernäidet, millele koalitsioon omas egoismis ja poliitilise profiidi lõikamise himus vee peale tõmbas.