Edgar Savisaar: Reform peletab inimesed riigitöölt
15. mail 2008 Postimehes avaldatud artiklis „Palgapiirangud hävitavad majanduse” osutasin tähelepanu sellele, et Eesti majandusmootoriks on siin elavad ja töötavad inimesed ning nende palkade kallale minek hakkaks hävitama seda mehhanismi, millele rajame majanduse edasise kasvu lootused. Rõhutasin, et kui tahame meie inimestele rajada edukat riiki, siis peame ära teenima nende inimeste pühendumise, lojaalsuse, entusiasmi ja edasipüüdlikkuse.
Reformierakond on sundinud ametnikke lahkuma
Reformierakonna juhitav valitsus on oma käitumisega loonud olukorra, kus avalikus sektoris töötavad inimesed on hakanud mõtlema üha enam riigitöölt lahkumise peale — olgu siis erasektorisse või hoopis välismaale. Sellele teemale on pühendatud ka Delfi 30. juuli juhtkiri „Rahulolematus süveneb, kartus kasvab.”
Hiljuti ajakirjanduses avaldatud CV Online’i andmebaasi statistika näitab, et väga suur osa politseinikke, päästeteenistujaid, kaitseväelasi ja piirivalvureid ei soovi oma valdkonnas enam tööd jätkata, sest nendel ametikohtadel töötades ei tunne nad ennast kuigi kindlalt. 1469-st CV Online’i andmebaasis olevast politseinikuna töötanud isikust soovib samas valdkonnas jätkata vaid 271, 516-st päästeteenistujast 143, 374-st kaitseväelasest 189 ja 335-st piirivalvurist 74.
CV Online’i uuringut analüüsides on oluline tähele panna, et avalikust sektorist lahkuda soovijad tahavad vahetada tegevusvaldkonda. Üldjuhul on nii, et kui inimene soovib juba loobuda pikalt õpitud ja praktiseeritud erialast, siis peab selleks olema väga tõsine põhjus.
Praegu tundub avalikust sektorist lahkujate hirm ja ebakindlus riigitöö tuleviku ees olevat sedavõrd suur, et isegi uue eriala õppimine ja tulenevalt sellest oma karjääri alustamine otsast peale ei ole piisavalt suureks takistuseks avalikust sektorist põgenemisel.
Kui aga töötajad muudavad sellisel viisil valdkonda ja eriala, siis läheb ka kaduma nende kogemuste ja teadmiste pagas. Siinkohal tuleks Eestis avaliku sektori töötajate voolavusega seoses aset leidvatest protsessidest arusaamiseks analüüsida, mida selline oskuste kaotsiminek meie ühiskonnale nii otseste kui ka kaudsete kuludena maksma läheb.
Keskerakonna pakutud palgareform olnuks lahendus
Keskerakonna varem välja pakutud palgareform oleks olnud lahenduseks avaliku sektori töötajate hoidmisel ja motiveerimisel. Palgareformi idee ei seisnenud ainuüksi kõrgete palkade väljalubamises, vaid ka töögarantii ja ametikohakindluse andmises avalikus sektoris töötavatele inimestele.
Kui avaliku sektori töötajatel oleks tänu Keskerakonna pakutud palgareformile tänaseks loodud kindlad väljavaated tuleviku osas, töökohakindlus ja vääriline palk, siis ei peaks me täna ajakirjandusest lugema uudiseid selle kohta, et riigitöölt tahetakse ära minna, ja analüüsima seeläbi meie riigil tekkivat kahju.
Iseenesestmõistetavalt ei tohi palgatõus pikemaajalises perspektiivis ületada tootlikkuse kasvu. Avaliku sektori palgad peavad olema seoses riigi keskmise tootlikkusega. Tulenevalt sellest on liigkiire palgakasv loomulikult teatud ohuks majanduse arengule.
Oht on ka langeda teise äärmusesse — nimelt sinna, kus palkade külmutamise, alandamise ja inimeste koondamisega hävitatakse kõik tootlikkuse kasvu eeldused. Kui inimestel ei ole väljavaadet korralikku palka teenida ja samal ajal puudub ka kindlus töökoha püsimises, siis nad lahkuvad, seega ei teki ka töist tulemust ning tootlikkust.
Töine produktiivsus ja efektiivsus saavutatakse ikka inimeste tööle rakendamise ja nende aruka juhtimisega, mitte aga nende koondamisega. Täpselt selline tootlikkust hävitav ja majandusarengut pärssiv olukord on täna Eestis tekkimas ja seda eelkõige avalikus sektoris.
Avaliku sektori töötajate töötasude ja töökohtade kallale minekut põhjendada Eestis täna alanud majanduslangusega ei ole õige, sest eelkõige tulenevad tagasilöögid reformierakondliku valitsuse puuduvast majanduspoliitikast.
Reformierakondliku valitsuse käitumine avaliku sektori töötajate peletamisel riigitöölt allub täpselt sellisele mudelile, et kõigepealt rikume ära majanduse ja kui rikutud majandus ei kannata enam maksta ei palku ega säilitada inimeste töökohti, siis läheme inimeste kallale, jättes seejuures veel mulje, et nagu oleksid inimesed selles süüdi oma madala tootlikkusega või suutmatusega.
Vajame palga- ja tööjõupoliitika komplekslahendust
Keskerakonna välja pakutud palgapoliitika ja palgareform on välja töötatud koos Keskerakonna komplekssete majanduspoliitiliste meetmetega, mis tagavad võimaluse töögarantii ja väärilise palga pakkumiseks ning suudavad majandust ohjata viisil, et suuremate palkadega kaasneks ka tootlikkus ja piisav väärtuse loomine.
Reformierakond on aga läinud lauspopulismi teele — lubades meie kõigi rikastumist, on unustatud mõelda sellele, kuidas rikastumine võiks aset leida ning mida peaks selleks tegema. Reformierakondliku käitumise tulemus on täna näha — riigis langeb üldine majandusaktiivsus, alaneb inimeste reaalne ostujõud ja töötajad põgenevad avalikust sektorist.
Täna on töötajate lahkumise protsess avalikust sektorist alles alanud ja seega on kõige hullem veel välditav. Vajalik on lõpetada majanduslanguse lükkamine avaliku sektori töötajate kaela ja tegeleda selle asemel hoopis sisuliste majandust turgutavate meetmete ellurakendamisega. Peaminister Andrus Ansipi valitsus seda ilmselt ei mõista ega plaani järgida.
Kui me aga majandusega sisuliselt midagi ette ei võta, siis tekivad meil probleemid inimeste koondamisega mitte ainult avalikus sektoris, vaid ka igal pool mujal. Näiteks prognoosib töötukassa, et aasta lõpuks on Eestis koondamishüvitiste saajaid üle 4000, mis on 1200 inimese võrra rohkem kui praegu ning ligi kolm korda enam, kui amet mullu sügisel prognoosis.
Üldine tööpuuduse kasv ja majanduse edasine jahenemine vähendavad aga täiendavalt eelarve laekumisi, mis omakorda seab avaliku sektori töötajad üha suurema surve alla. Tegemist on allakäiguspiraaliga, mida täna saab veel peatada, kuid seda mitte riigitöötajate kallale minekuga — vaid majanduse üldise tervise parandamisega.
Ma olen seda varem mitmel korral välja öelnud, aga kordan seda ka siinkohal: kui me soovime Eestile head majandustulevikku, siis ei tohi me minna Eestis töötavate ja elavate inimeste kallale. Meie inimesed on meie edasise arengu ja edu vundamendiks ja inimesi tuleb hoida — seda vaatamata Reformierakonna aktiivsele töötajavaenulikule poliitikale.
