Edgar Savisaar: kuidas on nii juhtunud, et mõte otsida president kultuurirahva seast ei tule erakondadele pähegi?
Delfi avaldab Savisaare Facebooki postituse täispikkuses:
Värvime kassipoja tibukollaseks
Jälgin huviga arutlusi presidendi kandidaatide üle. Välja on pakutud juba neli Reformierakonna kandidaati. Siim Kallas ja Urmas Paet, kelle erakondlik kuuluvus on ühemõtteline. Marina Kaljurand ja Jaak Jõerüüt esitlevad end küll nö "sõltumatutena", kuid üks on Reformierakonna välisminister ja teine oli Reformierakonna kaitseminister. Isegi kui kassipoeg tibukollaseks värvida, ei kasva temast kana, vaid kõuts.
Huvitav, palju peaks Reformierakonnast neid tulema enne kui mõni ajakirjanik püstitaks sarnaselt Keskerakonnale küsimuse, ega ometi selles erakonnas pole teatud leere tekkinud?
Mis mind aga rohkem häirib, on see, et kogu "rallis" osalevad ainult poliitikud. Mind häirib ka see, et see kedagi ei häiri peale minu. Kui moodustasin Rahvarinde valitsust, siis kutsusin sinna välisministriks Lennart Meri, filmimehe ja kirjaniku. Merist sai hiljem esimene Eesti Vabariigi president.
Kas hea või halb president, on maitse asi, aga fakt on see, et Meri ei olnud mingi "veel üks poliitik", vaid mõtles ja tegutses teisiti. Miks ei pakuta nüüd, veerand sajandit hiljem avalikult välja filmitegijaid? Kunstnikke? Kirjanikke? Ettevõtjaid? Nagu poleks meil mujal kui poliitikas tublisid inimesi!?
Kuidas on juhtunud, et poliitika on nii eraldunud ja kapseldunud, et mõte otsida president kultuurirahva seast, ei tule erakondadele pähegi?
Avaramalt võiks mõelda ka lehetoimetustes ja televisiooni telgitagustes.
