Erirongiga Riiga jõudnud Ilvese vastust Krugmanile on täiesti õigusega stiililt võrreldud põhja-korealiku kriitikatalumatusega. Eeldades, et Ilves oli USA valitseva partei majandusideoloogi avalikult rünnates vähemalt kaine, jääb esiteks mulje, et Ilves on lihtsalt spontaanselt sekkunud oma noorusmaa USA presidendivalimise kampaaniasse. Parempoolsete vähemuse poolel. Söandamata rünnata avalikult ja otse Obamat, ründab ta Krugmanit. Jutt, et Ilves astus välja Eesti kaitseks ei kanna, kui isegi reformierakondlase Randpere meelest kahjustas Ilves sellega enda mainet. Tegelikult õõnestas riigipea muidugi terve Eesti tõsiseltvõetavust.

Ma loodan, et Ilvese ebatsensuurne ja vääritu säutsumine toob siiski kaasa selle, et Krugman ja teised lääne korüfeed hakkavad rohkem rääkima sellest, millise hävingu on Ansipi partei ja valitsuse kurss toonud Eesti riigile ja rahvale. Nii sumbuks ka lood sellest, kuidas terve maailm jälgib hinge kinni pidades Eesti majandusimet.

Et meie nn majandusime on vaid labane siseriiklikuks tarbeks mõeldud ajupesu, näitab kas või äsjane Euroopa Liidu ülikriitiline raport eesti olukorrast. Hannes Rummi juhitava Euroopa Liidu Eesti esinduse lehel olevas kokkuvõttes on küll kõik kaunis vaid üksikutele kasutamata võimalustele viidates, kuid raporti tekst ei jäta mingit kahtlust - Euroopa Liit näeb päris hästi Eesti propagandafassaadi taha.

Seda raportit Ilves ei ründa. Selleks oleks tal vaja argumente. Selleks oleks aga vaja teistsugust Eestit. Mitte praegust drastiliselt väheneva rahvaga, vaesuvat ja oma kodumaasse lootuse kaotanud Eestit, mille üheks tugisambaks on Ilves.

Ümber lükkamaks Euroopa Liidu kriitikat, peaks Eesti saama euroopalikuks riigiks. Ilvese reaktsioonid Krugmani repliigile kinnitavad vaid seda, et praegune Eesti riigipea töötab nii Eesti, Euroopa kui ka Ameerika kursi vastu. Jääb vaid küsimus, kelle huvides, härra resident?