Iseenesest ei ütle kuigi palju rahandusministeeriumi eile avaldatud prognoos, mille kohaselt tuleva aasta majanduskasvuks ennustatakse 2,6 protsenti. Kõnekam on see, et enne seda muutub majanduskasv miinusmärgiliseks ja me saame negatiivse eelarve, st hakkame võlgu elama.

Löögi alla satub hulgaliselt valdkondi, mille kärped puudutavad absoluutselt igaüht. Päästekomandode ja konstaablipunktide sulgemine vähendab üleüldist turvatunnet, sotsiaaltoetuste väljamaksmise piirangud löövad valusalt ühiskonna vähem kindlustatud osa, Reformierakonna pühaks lehmaks peetud vanemahüvitise kallale minek suurendaks oluliselt üleüldist pettumust praeguses valitsuses.

Ranitsatoetuse äravõtmine, koolitoidu ärasöömine krokodillide poolt ja isegi võimalik õpetajate koondamine annab samuti väga halva signaali, sest hariduse pealt kokkuhoidmine on küll viimane, mida avalikkus isegi raskel ajal valitsuselt ootaks. Selles valdkonnas tehtud valusad kärped annavad ennast tunda pika aja jooksul.

Arusaadavasti ei pea eelarve menetlemine käima ajakirjanduse vahendusel, aga siiski on kahetsetav, et praegu on meedial toimuvast infot vähevõitu. Hirmul on teatavasti suured silmad, aga hirmude mahavõtmiseks on info jagamine teatavasti parim tee. Praegu jääb aga mulje, et eelarveprotsessi ohjajad loodavad mingile imele või tulude iseeneslikule suurenemisele. Rahandusministri vihjed on seni olnud liiga umbmäärased.