Dünaamiline, interaktiivne ja atraktiivne
Kaks kuud tagasi külastasin vene kultuurikeskuses maailmakuulsa koomiku Dylan Morani etendust. Sündmusest jäi kaks mälupilti. Esiteks lõpunali, mis sisaldas norskavat meest ja viidet maisihelvestes paarituvatele ninasarvikutele. Ajas naerma.
Teiseks etenduse vaheaeg, mille umbes veerand samas rõdutiivas istunud inimestest veetis ninapidi nutitelefonis, mängides järgmised kakskümmend minutit „Angry Birdsi” või midagi muud, mis võimaldas neil igasugusest sotsiaalsest interaktsioonist võimalikult kaugele hoida. („Angry Birds”on soomlaste nutitelefonidele ja tahvelarvutitele loodud mäng, kus tuleb tulistada hiiglasliku ragulka abil sigu-põrsaid kurjade lindudega.)
Oli ka naljakas, kuid veidi teisel kombel. Võrreldav kogemus jalutuskäiguga Lasnamäel või Anne kanali ääres, kui majade aknad vilguvad taktis Eurovisioni lauluvõistluse või „Üksinda kodus 4-ga”. Selline „naljakas”, mis paneb naerma ajamise asemel pigem (enese)irooniliselt muigama.
E-õppe suured mullid
Millegipärast tuli etenduse vaheaeg silme ette, kui Tallinna ühe kuulsa keskkooli direktor põhjendas Eesti suurimale päevalehele iPadide kasutuselevõttu sellega, et „atraktiivne e-õpe muudaks õppetööd mitmekülgsemaks, sest iPadile on saadaval kümneid tuhandeid haridusele suunatud rakendusi”. Tõesti on, kuid eestikeelseid mitte eriti ning siinse õppekavaga sidustuvad või didaktiliselt läbi töötatud on neist vast üks tuhandest.
Kõnealune direktor sõnas ka palju muud, mida minu haridusest huvituv paadunud tehnikasõltlase aju tõlgendas mullina. Peetakse „koosolekuid kirjastustega, kelle abil saab juba algava kooliaasta alguseks esimesed interaktiivsed e-õpikud kooli tuua”. Arvasin, et interaktiivsete õpikute retoorika leidis oma otsa juba üheksakümnendate e-õppe vasikavaimustuses, kui avastati, et vorm (interaktiivsus, hüpertekstilisus) iseenesest annab õppematerjali sisule väga vähe juurde. Halvemal juhul töötab õppe-eesmärkidele vastu.
Soovitan kõigil teemal silma peal hoida, sest „linnukesed räägivad”, et e-pelguses õpikukirjastused teevad kulisside taga agressiivset lobitööd. Kirjastustele pole hea uue e-maailma litsentseerimismudelid pikas perspektiivis sugugi nii kasumlikud, kui eilse „osta terve õpik” kirjastusmaailma äriloogika sooviks.
Mullitamine kõlas kõrvus ka siis, kui koolidirektor lubas, et just nüüd lõpuks näeb tõeline lõiming ilmavalgust: „sisu tootjad saavad tekitada seoseid erinevate õppeainete vahel, muuta staatilised õpikud dünaamilisteks, mis omakorda tähendab ka õpilaste huvi kasvu õppimise vastu”. Ikka kõlab nagu entusiasmist keev õppe-CD arvustus üheksakümnendate aastate lõpu arvutiajakirjast. Olin siis tolle väljaande fanaatiline lugeja ja arvutimesside külastaja. Ka tol ajal lubati, et kristall-, indigo- jmt laste huvi hoidmiseks on kõige kasulikum panna nad emakeeletunnis interakteeruma mõne masinaga.
Ilus sõna ei tähenda ilusat sisu
Võiks arvata, et maailmast on laenata küllalt õppetunde, kuidas jätkusuutlik huvi tekitamine ei tähenda, et igavad ja keerulised hetked tuleb tunnis täita märksõnadega, nagu „dünaamiline”, „interaktiivne” ja „atraktiivne”. Üleüldse käivitub aastaid e-õppematerjalide arengut ja ümbritsevat retoorikat jälginud inimeste peas säärase sõnavara peale n-ö bullshit bingo. See on konverentsi- ja koosolekumäng, kus trips-traps-trulli ruutudesse on asetatud üleekspluateeritud ja tähendusetuks muutunud populaarterminid. Sõna kõlades kriipsutad vastava ruudukese läbi ning kolme järjestikuse ruudu läbikriipsutamisel võib hüüda üle ruumi: „Bullshit!” Bingoterminid osutavad üldjuhul tühjadele mõtetele. Või soovile peita tegelikke eesmärke ja huvisid.
Eelnevaga ei taha ma ettevõtmisele kohe vett peale tõmmata, vaid osutada tõigale, et ilus sõna ei tähenda ilusat sisu. E-õppematerjal, nagu iga uus asi, on endiste mõttemallide raames raskesti hoomatav. Võimalik, et tahvelarvutirevolutsioon vabastab meid üldse klassikalise kaanest-kaaneni-õpiku mõistest. Seetõttu räägib too eksperiment üsnagi 20. sajandi keeles.
Usaldusväärsusele ei aita kaasa ka kõige suletuma ja kallima tahvelarvuti iPadi-keskne lähenemine. Kuidas tahvelarvuti võib õppesisus revolutsiooni teha, sellest saab igaüks lugeda 2. märtsi Õpetajate Lehe infotehnoloogia erinumbris avaldatud artiklist „Tähelepanekud tahvelarvutiga e-eksperimendist”. Sealt saab ka aimu, miks kirjastused tahavad paaniliselt kinnitada koolides kanda enne, kui progress neist üle sõidab.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
