„Du bist so wunderbar, Berlin”
Kole linn, palju ilusaid maju
Ilmselt võib seda öelda iga suurlinna kohta, aga Berliinis leidub midagi igale maitsele. Kuid nimetada Berliini „igaks suurlinnaks” on lihtsalt pahatahtlik. Sest milline maailma suurlinnadest oleks veel nii omapärase ajalooga — ning hiljutine jagunemine idaks ja lääneks on selle vaid üks, kuigi kahtlemata omapärane episood — ning sisaldaks nii palju eri piirkondi, mis mõjuvad lausa eri linnadena. Nojah, kahtlemata on New York suurem ja võib-olla ka mitmepalgelisem, Bangalore või Chengdu võivad näida esmapilgul kirevamad ning lisaks on nii Londonis kui ka Pariisis Saksamaa pealinnast rohkem elanikke. Aga vahet pole. Kõik see võib olla, aga puudu on üks — ükski neist linnadest pole Berliin.
Kui Tallinn on ilus linn, kus leidub koledaid maju, siis Berliin on kole linn, kus on ilusaid maju. Ja teiseks tundub mulle, et kuigi 3,5 miljoni elanikuga suurlinnas on küll kaheksa korda rohkem elanikke kui Tallinnas ning kuigi pindalalt on pea 900-ruutkilomeetrine Berliin Tallinnast 15 korda suurem (napilt väiksem Hiiumaast!), iseloomustab kumbagi linna omalaadne kokkuklopsitus. Berliin lausa sündis kahe kohakese — Cöllni ja Berliini — liitmisel 14. sajandi alguses ning asus siis kasvades õgima ümbritsevaid linnu. See areng tipnes 1920. aastal Suur-Berliini seadusega, millega linn kasvas enam-vähem oma praeguse territooriumini. Olgu öeldud, et seadusega liideti Saksamaa pealinnaga kuus linna, 59 valda ja 27 mõisaomavalitsust. Muljetavaldav!
Ameeriklastest nahka riietatud vuntsikandjateni
Muljet avaldab ka Berliin ise. Nii see, kuidas ajalugu temas peegeldub, kui ka üüratu jõud, millega linn tulevikku marsib. Võiks küsida, kas pärast 20 aastat kestnud ehitusbuumi pole ikka veel küll, aga muidugi ei ole. Alles äsja valmis peaaegu küklooplikes mõõtmetes uus pearaudteejaam (lugupidamise huvides kodumaise raudteenduse vastu ei hakka seda võrdlema ühegi Eestis paikneva, kunagi paiknenud või isegi kõige julgemates tulevikuvisioonides paikneda võiva raudteejaamaga), ikka veel pole täielikult taastatud Potsdami platsi ansambel sõjaeelsel kujul, kuigi seal seisab juba praegu Sony Center oma Fujiyama-kujulise katuse ning kahe pilvelõhkujaga ning enam-vähem igal aastal saab valmis mõni majakoloss. Pärast pikki vaidlusi on alles alanud ettevalmistustööd Stadtschloß’i ehk Linnalossi taastamiseks ning värskelt on renoveeritud Friedrichstraße, ühe linna keskse ostutänava ääres seisev kabareeteater Admiralspalast.
Keda hooned ei huvita, saab sisustada päeva (või isegi päevi), vahtides inimesi. Üks võimalus on vaadata Ameerika turiste Unter den Lindenil, aga põnevam on jalutada vana Lääne-Berliini keskuse, Breitscheidplatzi (see, kus asub „katkine kirik” — nagu olen paljusid eestlasi kuulnud ütlevat — ehk Kaiser-Wilhelm-Gedächtniskirche) ja Kreuzbergi vahel paiknevasse Nollendorfplatzi ja Motzstraße kanti jäävasse homolinnajakku. Kõige lõbusam on sinna sattuda suvel ja passida peale, millal leiab aset tüüpiline saksa vabaõhuüritus: Straßenfest ehk tänavapidu, mil pannakse püsti laat, kõikjalt saab osta õlut ja suupisteid ning tänavad saavad pilgeni täis. Kuid üritus nimega Motzstraßenfest on kõike muud kui tüüpiline: toakoerte, drag-queen’ide, musta nahka riietatud vuntsikandjate ja siilisoenguga muskliliste daamide hulk on lihtsalt muljetavaldav…
Kellele sedasorti lõbustused midagi ei paku, võib alati võtta ette Berlin-Mitte baarid. Keskuse keskuses leidub kõike, alates Indo-Hiina kööki ja moodsat disaini ühendavast schickimicki-kohast nimega Monsieur Vuong kuni kõige ilgemate urgasteni, mis on peitunud Prenzlauer Bergi arvukatele tänavatele või hoopis kättesaadavamasse kohta — tuntud kultuuri- ja vaba aja keskusesse Hackesche Höfe ehk Hacke hoovi, mis asub Berliini teletornist kiviviske kaugusel. Tegu on kaheksa omavahel ühendatud sisehooviga, mida tänavate poole varjavad stiilsed juugendfassaadid ja milles leidub kinosid, restorane (mõni neist, nagu Oxymoron, igati peen, kuid Berliinile omaselt siiski taskukohane), galeriisid, aga ka tõsiselt karme ööelukohti, nagu näiteks tähelepanuväärse nimega ja mitte vähem tähelepanuväärse sisekujundusega Eschschloraque.
Esmapilgul võib jääda mulje, et tegu on lihtsalt väljaehitamata pinnaga, kuid see on petlik. Niipea, kui silmad on pimedusega harjunud, muutub kõrvulukustav lärm talutavaks ning kui õnnestub trügida letini, mille taga tegutseb justkui mõnest Robert Rodrigueze filmist välja karanud mehhiklane (baarman ongi mehhiklane!), kelle õlgadeni juuksed on kammitud üle pea, vuntsid stiilselt sorgus ning bakenbardid katavad põski, on võimalik heita pilk ka ööklubi peamisele sisustuselemendile: akvaariumitele, millele annavad elu (kui nii on võimalik öelda!) neis ulpivad surnud halliks tõmbunud vähid. Groovy!
