Doktorite globaalne ületootmine
Mujal maailmas kasvab doktorite hulk kiiresti
Meil on doktorite järelkasvu plaane täidetud alla ootuste. Aastal 2008 kavandati, et doktorikraadi kaitseb 170 inimest, tegelikult jõudis lõpuni 161. Aasta hiljem tõsteti eesmärk 200-ni, kuid doktorikraadi kaitsnute arv hoopis langes ühe võrra — 160-ni. Kõrgharidusstrateegias on võetud eesmärgiks saada 2015. aastaks kaitstud 300 doktorit aastas, kuid suure tõenäosusega seda ei saavutata.
Rahvusvaheliselt on probleem pigem vastupidine. Eelmise aasta detsembri The Economist kirjeldab, milline olukord on seoses doktorite üleproduktsiooniga rahvusvaheliselt tekkinud. Ajaloo jooksul on isegi kõige madalam akadeemiline kraad olnud vaid väheste jõukate ning ühiskonna seisuseredelil kõrgel asetsenute privileeg. Praegu on doktorikraad (PhD) akadeemilise karjääri tegemise üks peamisi eeldusi.
Ajakirja andmetel on OECD riikides, kuhu nüüd ka Eesti kuulub, ajavahemikus 1998–2006 kätte antud doktorikraadide hulk kasvanud 40%. Enim kiirenes tempo Mehhikos, Portugalis, Itaalias ja Slovakkias. Globaalses plaanis on doktorite juurdekasv ületanud nõudluse loenguandjate järele. Samuti on PhD-de lisandumine pannud ülikoolid kasutama neid tööjõuna, mis on odav, kõrgelt motiveeritud ja kergesti vallandatav.
Doktorite üleproduktsioon on teinud keerulisemaks ka akadeemilisel ametiredelil edasiliikumise. The Economist selgitab, et kuigi madalalt tasustatud doktorimassid teevad enamiku ülikooli uurimistöödest ning nende kasv tähendab ka riikide teadusuuringute potentsiaali tõusu, pole trend kaugeltki üheselt kiiduväärne.
Kas kraad annab töö?
Esiteks läheb nii palju säravaid mõistusi kaduma juba massi seas. Probleemiks on ka teadusmoodide muutumine — kui mingil alal ühiskondlik või riiklik tellimus järsku kaob. Ajakirjas toodud näite kohaselt pidi 1970. aastatel enam kui 5000 USA füüsikut leidma eelarvekärbete tõttu töö enda erialast hoopis erinevas valdkonnas. Tänapäeval tähendab see, et enam ei kehti stsenaarium, kus raske akadeemiline töö garanteerib tulevikus sooja ja kindla töökoha.
Esimese maailma riikides mängivad olulist rolli veel välisõppurid, kes lepivad halvemate töö- ja palgatingimustega. Aastaks 2006 läksid pea pooled Ühendriikides väljastatud reaalteaduste doktoritest välismaal sündinutele. Ka neil lõpetajatel, kes asuvad tööle väljaspool USA-d, ei pruugi minna eriti hästi. The Economist tsiteerib uuringuid: enam kui 45% Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Hispaania ja rohkem kui 60% Slovakkia PhD-dest olid ka viis aastat pärast lõpetamist tööl ajutiste lepingutega.
Palgastatistika on sama masendav. Bernard H. Casey uuring PhD-de panusest majandusse osutab tõsiasjale, et keskmine doktor teenib 26% enam kui ülikoolis mittekäinu. Samas magistrikraadiga inimene teenib ülikooliõpingutest loobunutest ca 23% enam ning osal erialadel, näiteks arhitektuuris, hariduses, inseneriteadustes, saab doktorikraadi omanik isegi vähem palka. Arvestades doktorikraadi saamisele kulutatud aega, võib tihti osutuda kasulikumaks siseneda tööturule magistrikraadiga.
Mõnel juhul peaks muutma ka ülikoolidele kohaldatavaid mõõdikuid ja neid liikuma panevaid stiimuleid. Artiklis spekuleeritakse, et ehk ei peaks mõõdupuu olema mitte lihtsalt lõpetanud doktorite hulk, vaid ka see, kui kiiresti nad leiavad stabiilse töökoha ning milline on nende sissetulek.
Meie poliitilisel ja administratiivsel aparaadil maksab muu maailma kogemusest õppust võtta, muidu võib juhtuda, et jookseme hurraaga reha otsa, kus teised enne meid juba ära käinud.
