Delfi videodebatt: Ühisturu peamine dilemma on seotud usaldusega

 (7)
Delfi videodebatt: Ühisturu peamine dilemma on seotud usaldusega
Foto: Siim Lõvi

Delfi korraldatud Euroopa Liidu teemalisel debatil leidsid osalejad, et kuigi liikmesriikidel on huvi tugeva Euroopa turu vastu, kaitstakse ikkagi oma rahvuslikke huve.

Euroopa ühisturu teemadel võtsid sõna Anneli Andresson Euroopa Komisjoni Siseturu ja teenuste peadirektoraadist, Margus Pahtma AS MarkIT Holdingust ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse infonõunik Heiki Linnamägi.

1. Mis on Euroopa Liidu ühisturg? Mis on digitaalne siseturg?

1992. aastal loodud ühisturg on tänaseks päevaks omandanud mõõtmed, mis ilmselt ületavad sellele alusepanijate fantaasia. Ühisturu idee on ju iseenesest lihtne: luua nelja põhivabaduse – töötajate, teenuste, kaupade ja kapitali - tõrgeteta liikumise kaudu majanduspiirkond, mis tasakaalustaks Euroopa riikide suhteid ja tekitaks konkurentsi globaalses majandusmaailmas. Sellegipoolest on Euroopa Kohtul Luksemburgis tulnud lahendada põhimõttelist laadi küsimusi, et ühisturu idee püsiks muutumatu ja sõltumatuna mõne huvigrupi tahtest. Räägime ju tänapäeval ka ühisest lennundus- või energiaturust.

Seotud lood:

2. Mis kasu on meile ühisturust?

Kõige paremini on ilmselt läinud kaupadel, sest siin on ju argumendiks tavatarbija huvi. Samas püüab iga riik kaitsta ikkagi oma tootjate huve. Mitmeid huvitavaid kaasusi leiab just toiduainete ja alkoholiturult. Kurikuulus on Saksa õlle kaasus, mis on ehk kõige ilmekam rahvusliku kaardi murdja: 1952. aastast pärit seadus Biersteuergesetz, mille alusel tunnistas Saksamaa oma turul vaid klassikaliselt neljast komponendist koosnevat kesvamärjukest, tunnistati Euroopa Kohtu poolt õigust rikkuvaks ja liikmesriik pidi oma turule lubama ka teise koostisega tooted.

Kaupade vaba liikumise probleemide keskmes seisavad standardid: kui ühes riigis on juba kaup müügil ja see ei riku Euroopa Liidu tehnilisi ega tarbijakaitse norme, peab see olema turule lubatud ka teistes liikmesriikides ning oma riigi piires toodetud kaupa ei tohi siinjuures doteerida. Kui teenuste juures on kahtlemata keskne küsimus teenusepakkuja kvalifikatsioon, siis töötajate puhul on vaba liikumise takistajaks riiklikud huvid - näiteks ei laiene see vabadus avaliku sektori töötajatele.

Kapitali vaba liikumise puhul on tegemist paljude kohtulahendite ja direktiividega, mis puudutavad nii rahapesu, julgeolekut kui ka muid investeerimisriskidega seotud ohte. Igal nimetatud vabadusel on oma piirangud ja erandid, samuti tulenevad Euroopa Liidu õigusest mitmed põhimõtted nagu proportsionaalsus, mille sisu püüavad enda kasuks tõlgendada nii liikmesriigid kui Euroopa Liit ise. Ühisturu peamine dilemma ongi seotud usaldusega, sest liikmesriikidel on kaudne huvi tugeva Euroopa turu vastu, kuid samas kaitstakse eelkõige ju ikkagi oma rahvuslikke huve. Euroopa Liidu kohus seisab seega ühisturu kaitsjana olulisel kohal, tema loodud lahendid saavad pretsedentidena liikmesriikidele kohustuslikuks.

3. Ühisturg ja Euroopa Liidu tulevik
Viimaste selge juriidilise raami saanud arengute seas seisab Lissaboni lepe, mis tugevdab veelgi ausa konkurentsi kaitse põhimõtet turulõimumise huvides. Üha olulisemaks on riigiabi piiritlemine - liikmesriigid saavad subsideerida oma piires tegutsevaid ettevõtteid üha vähematel juhtudel. Ideaalsel ühisturul ei ole monopole ja kartellikokkuleppeid. Tuntumad kaasused puudutavad tarkvaragigante Microsoft ja Google – tänapäevane ühisturg on keerukaim kui kunagi varem – digitaalajastu puudutab nii kaupu kui ka teenuseid. Veelgi enam, need kaasused näitavad ilmekalt ka seda, et ettevõtted väljaspoolt Euroopat peavad ühisturul toimetades meie reegleid arvestama.

Loe veel

Eesti seisukohast on tulnud üle elada ka pettumusi, kui ELi liikmeks saamisel kehtestasid töötajate vaba liikumise (küll ajutise) piirangu meie tööjõule mitmed riigid. Samuti puudutab ELi ühisturupoliitikat ju ka kurikuulus suhkru (ehk üleliigsete laovarude)kaasus. Samas tuleb tõdeda, et just Euroopa liikmesriigid on meile olulisimad kaubanduspartnerid. Seega küsimused Euroopa Liidu jätkusuutlikusest, millele otsitakse täna vastust, puudutavad Eesti tulevikku üsna vahetult.

Õiguskindluse suunas

Euroopa Ühenduse loomise peaeesmärgiks oli ühisturg, seda läbi nelja põhivabaduse, aga ka ühise kaubanduspoliitika, tsentraliseeritud põllumajanduspoliitika ja transpordipoliitika. Võib väita, et need prioriseeritud alad on olnud küll raamistatud õigusnormidega, kuid EÜ ja hiljem ELi institutsioonidel oli küllaltki lai võimalus norme eesmärgipäraselt tõlgendada. Reaalsuses on ELi pädevus pidevalt laienenud ja mõnevõrra piiritlemata ühisturg on tekitanud ELi pädevusse ka keskkonnakaitse ja tarbijakaitse.

Õiguskindlus, millest ka debateerijad juttu teevad ongi ehk sellise ekspansiivse poliitika üks probleeme. Õigusnormid on kas abstraktsed või on mingil ühisturuga seonduval aspektil mitmeid õiguslikke aluseid. Euroopa Kohus on käitunud poliitilise institutsioonina ja viidanud mitmel juhul pädevuse “hiilivat laienemist” mida siis järgnevate õigusaktidega on püütud (ka tagantjärele) legitimeerida. Võib ehk isegi väita, et õigus ei ole tegelikule elule alati järele jõudnud. Suures osas on tegemist ka ELi püüdega reguleerida oma väliskaubandust, mis on üldjuhul õnnestunud.

Vaadeldes viimaseid arenguid, võib väita, et konkurentsireeglite alal ei ole Lissaboni leping, kui kõige hiljutisem katse õiguskorda korrastada, midagi sisulist muutnud. Muudetud on sõnastust ja terminoloogiat ja mõnevõrra riigiabiga seonduvat. Riigiabi on regulatsiooniala, mis keelab reeglina liikmesriigil doteerida, subsideerida või muul viisil eelistada oma riigi ettevõtet. Komisjoni võim monopolide vastases tegevuses on suurenenud ja samuti on täpsustatud erandite tegemise võimalusi. Kui varem sai Komisjon oma pädevuse Nõukogult, siis nüüd tulenevad volitused otse lepingu tekstist.

4. Ettevõtjad ja õigusselgus
Ühisturgu nähakse ideaalis EL elanike elu ja töötingimuste parandamise vahendina, millele aitab kaasa aus ja läbipaistev konkurentsipoliitika. Samas on EL pädevus kasvanud ja tänapäeval räägitakse üha enam kodanike Euroopast, EL kodakondsuse rolli suurenemisest, põhiõigustest. Eugen Schmidbergeri kaasus 2003. aastast oli selles suhtes olulise tähtsusega: määratleti, et erinevate valdkondade puhul tuleb lähtuda teatud põhiväärtustest. Kaasuses lubasid Austria võimud sulgeda maantee, et lubada demonstratsiooni õhusaastuse vastu Alpides. Schmidberger oli Saksa ettevõte, kes ei saanud seetõttu kaupu tarnida ja viitas kaupade vaba liikumise põhimõtte võimalikule rikkumisele Austria poolt. Pärast väga hoolikat analüüsi leidis Euroopa Kohus, et kaupade vaba liikumise riive on küll tuvastatav, kuid see oli õigustatud.

Sellega näidati ilmekalt, et inimeste põhiõigused (sõna– ja koosolekuvabadus) on olulisemad väärtused kui ühisturg. Mitmed Euroopa Kohtu kaasused süvendavad seda põhimõtet ja laiendavad inimõiguste dimensiooni ka Komisjoni kontrollitegevusele ühisturu kaitsel, kuivõrd Euroopa Liit allutab end peale enda Põhiõiguste Harta ka Euroopa Inimõiguste konventsioonile.

Teiselt poolt on prevaleerumas ka enam ameerikalikum majanduslik vaade, mis dogmaatilisest antimonopolismist on liikunud enam “tõhususe” kui eesmärgi poole. Tundub, et see on ühisturu loogiline evolutsioon.

Õiguslik regulatsioon on tõepoolest keerukas. Üheks vaidlusrohkemaks alaks on ehk EL poolsete trahvide määramise õigus ja ulatus. Määrused ja direktiivid on olnud mitmete teoreetikute märklauaks ja peamiselt on vaieldud, kas trahvi põhjuseks peaks olema kuriteotunnustega tegevus või pigem väärhaldus. Enamik autoreid pooldab viimast lähenemist, karistusõigus on siiski liikmesriikide pärusmaa ja eristub oluliselt. Diskussioonis on oluline jällegi põhiõiguste austamise nõue, aus õigusemõistmine, viidatakse ka liikmesriikide ühistele konstitutsioonilistele põhimõtetele. Ühelt poolt on hoogustunud föderaalse Euroopa diskussioonid, teiselt poolt on ühisturg kauplemas “püha lehma” staatust ja järjest mõjutatum õigusriiklusest kui poliitilisest tahtest eraldiseisvast nähtusest.

Eesti saab olla proaktiivne peamiselt valdkondades, kus on tegemist konkurentsiga ja ühisturg on just selline ala, kus rahvuslike huvide eest seista ja kasutada õiguslikku raamistust meile kasulikul viisil ning olla võimalikult aktiivne seadusloome protsessis.

Ühisturu kohal kõrguv taevas ei ole otse loomulikult pilvitu. Tänases võlakriisiajastus on ühisturg muidugi järjest enam ühine probleem. Ühelt poolt on tegemist rahvusliku protektsionismiga, mis võitleb "ühendatud anumate" ehk siis solidaarsusega üle pingutamise vastu. Teisalt püüab Komisjon mitmete autoriteetide arvates väidetavaid rikkumisi eskaleerides haarata endale rohkem võimutäiust. Endine komisjoni volinik Bolkenstein on öelnud: "ELi ühisturg on Euroopa integratsiooni süda, aga see ei tuksu korralikult". ELi ja Eesti ühine huvi - digitaliseeritud ühisturg - võib olla üks võimalusi olukorra parandamiseks.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)