Delfi videodebatt: Eelarvete kärpimine ei lahenda Euroopa Liidu ees seisvaid probleeme
Euroopa tuleviku teemadel võtsid sõna SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabevahetuse assistent Erkki Bahovski.
Vaata videost, mida arvavad eksperdid Euroopa Liidu ja euroala senistest arengutest.
Üle 60 aasta lõimumist Euroopa Liidu egiidi all on tänaseks teelahkmel: kuidas edasi? Debati esimeses osas pööratakse pilk ajalukku – miks Euroopa Liit sai üldse loodud?
Erkki Bahhovski viitab praeguseks jällegi paljuski EL tulevikku määravale Saksamaale. Kui minevikus oli vaja mõlemat Saksamaad ühendada Euroopaga, siis kas nüüd ühendab Saksamaa Euroopat? Samas peab ju tõdema, et ka riigikantsler Merkeli ja Karlsruhe riigikohtu arvamusi võib vaadelda eristuvatena: ka Saksamaal ei ole ühte ideoloogiat või strateegiat ELi tuleviku suhtes. Kes peaks siis otsustama?
Angela Merkel on pooldanud Euroopa Liidu tuleviku üle otsustamise osas referendumit ja ei välista, et see võiks toimuda kogu Euroopas. Samas tundub, et Euroopa kodanikud on unustanud või ei pea olulisimaks Euroopa Liitu kui “pehme julgeoleku” tagajat, vaid valutavad südant pigem Euroopa heaoluriigi mudeli murenemise pärast. Mida aga Euroopa kodanik tegelikult vajab või ootab ja kas need ootused on ühised, ei ole praegusel keerukal ajastul selge.
Tõepoolest, edukaks toimimiseks on Euroopa Liidule vaja legitiimsust. Kui varem põhines see Bahovski sõnul majanduskasvul, siis praeguste probleemide ajastul on järjest enam oluline, kes otsustab ja kes valib juhid. Kui varem räägiti Euroopa Liidu “hiilivast pädevusest” ehk Euroopa Kohus laiendas läbi tõlgenduste pidevalt aluslepingus ELile antud võimuulatust, siis Lissaboni lepinguga püüti ka pädevustele luua selge raam. Tundub, et Lissaboni leping on samuti ajale jalgu jäänud ja vajalik on paradigma muutus, mis ei saa põhineda vaid varasematele arengutele.
Peeter Koppeli arvates oleme me objektiivses paratamatuses, kuivõrd oldi ju hoiatatud, et ühisraha, mis asub kriisi keskmes, ei saa baseeruda vaid poliitilisel loogikal. Vähene kontroll ja süsteemi sisseehitatud vead viisid elustandarti languseni. Tundub arusaadav, miks ELi poliitilise tuleviku diskussioon üha teravneb.
Millised on lahendused? Bahhovski kirjeldab lähiminevikus vastu võetud otsuseid – mäletatavasti on loodud eeldatavalt toimiv ja eelarvedistsipliiniga seotud sanktsioonimehhanism.
Koppel pigem väldiks sõna “lahendus”, kuivõrd uute mehhanismide loomise kõrval tuleb ikkagi vaadelda objektiivset turgude käitumist. Ta nimetab ainsa reaalse sammuna stabiilsuse hoidmisel Euroopa Keskpanga meetmeid ja kummutab veenvalt müüdi Saksamaa võimalikust distantseerumisest euroalalt.
Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi on lubanud iga hinnaga euroala kaitsta. Der Spiegeli’ile antud intervjuus oli ta veendunud, et liikmesriikide valitsused toetavad ideed eelarve- ja finantspoliitika ELi tasandile viimisest detsembri tippkohtumisel.
Üsna avatult arvab “Super-Mario”, et liikmesriikide suveräänsusest loobumine ei ole tänane otsus, vaid seda tehti tegelikult siis, kui riigid võtsid endale võlakoormad, mida ei suudeta hallata. Nüüd on võimalus suveräänsust jagades seda ka reaalsuses nautida. Populism? Võibolla utreeritud poliitiline loosung, mis paneb ometi mõtlema. Draghi teab, et Bundesbank’i juhi Jens Weidemanni kõrval on veel palju teisitimõtlejaid, kes tema poolt pakutud meetmeid heaks ei kiida.
Hiljuti kuulasin tuntud majandusteadlase Jeremy Rifkini ettekannet, kes muretses, et kärpekavad ei tohiks minna vastuollu nõndanimetatud “Euroopa unistuse” põhielementidega, milleks on sotsiaalse ja turumajandusliku mudeli säilitamine, pühendumine jätkusuutlikule majanduskasvule, iga kodaniku elukvaliteedi parandamine ja õiglasema ning rahumeelsema maailma arendamine.
Uue mudeli leidmine on Euroopa tänapäeva narratiiv. Rifkin on veendunud, et see mudel on seotud tema poolt jutlustatava “kolmanda tööstusrevolutsiooniga”, mis taastaks Euroopa majanduse võimekuse. See fenomen on seotud interneti, uute tehnoloogiate ja taastuvenergiaga. Rifkini sõnul on ELi majandusstrateegia aastaks 2050 ka sellele suunatud, kuid liiga vähe kommunikeeritud nii, et seda mõistaksid üheselt nii liikmesriigid kui ka nende kodanikud.
Vaata videost, mida arvavad eksperdid Euroopa Liidu ja euroala tulevikust.
Bahovski toob näite NSVLi ja ELi lagunemise stsenaariumite võrdluse ebakohasusest. Esimesel juhul ei olnud ju piisavat poliitilist tahet ühiselt jätkamiseks. Praegu aga ei taha ilmselt ükski riik tulevikudebatist eemale jääda.
Teisalt on föderatsioon, mis teeks Euroopa Liidule restardi, väga mitmeti mõistetav. Juba Lissaboni lepingu suhtes on tuntud professor Jean-Claude Piris öelnud, et nii euroskeptikud kui ka euroentusiastid on kindlad, et just nemad on võitjad.
Jóse Manuel Barroso, keda peeti veel mõned aastad tagasi skeptiliseks ELi föderalismi suhtes, on hiljuti käinud välja föderaalse Euroopa kui lausa vältimatu sammu ja kutsub üles uut aluslepingut looma.
Bahovski kritiseerib Barroso toodud “vältimatuse” klauslit seoses keskvõimu poole suundumisega ja arvab, et tulevik peaks ikkagi sõltuma inimeste tahtest. Barroso on vahepeal esinenud ka detailsemate avaldustega. Nii viitas Euroopa Komisjoni president hiljuti vastuoludele teadus-ja hariduseelarve koostamisel ja nentis, et föderaalne Euroopa aitaks neid vältida. Olles igati vastu kärbetele selles valdkonnas, osutas ta faktile, et pigem toetavad riigid keskvõimu tugevnemist kui solidaarsusprintsiibi rakendamist valitsusvahelistes suhetes.
Ühtne ja tugev Euroopa on olnud Eesti prioriteet, kuid puudub selge analüüs, kus asub meie valulävi ja võib vähemalt eeldada, et kui liiga palju võimu asub Eestist väljas, ei pruugi see meile kasulik olla. Selline seisukoht eristub hiljuti Riigikogu Euroopa Liidu asjade ja väliskomisjoni ühisistungil esinenud professor Ülle Madise arvamusest, mille kohaselt läheb Euroopa oma loogilist arenguteed pidi ja Eesti järgneb sellele.
Koppel arvab, et negatiivseks võib keskvõimu tugevnedes osutuda Eesti konkurentsivõime hääbumine aga nendib, et ka “tulekahju kustutamisega” tegeleval Euroopa Liidul puudub laiem visioon, mida reformidega saavutada soovitakse.
Olen täiesti nõus Bahhovskiga, et globaalses kontekstis ja mõeldes Euroopa ühisturu tõhususele, on selge suund ühtsusele ainuõige ja see määrab ilmselt ka Eesti valiku. Samas ei meeldi mulle Peeter Koppeli mõte punase vildikaga Prantsuse bürokraadist, kes meie eelarvet sodib.
Juhul, kui „uue Euroopa“ alustalaks saab uus või uuendatud alusleping, siis võiksime kaasarääkimises olla märksa proaktiivsemad kui Lissaboni leppe puhul, mida Riigikogu suuremate aruteludeta ratifitseeris erineva nimetuse all lausa mitu korda.
Vaata videost, mida arvavad eksperdid Euroopa Liidu ja euroala valitsemisest.
Üheks tuleviku reformimise takistuseks (võimu koondumises Brüsselisse) on ELi praegune nõrk legitiimsus sellisteks sammudeks. Tuletagem meelde kasvõi ESMi loomise lugu, kus EL ei olnud suunanäitaja rollis.
Hoopis Saksamaa ja Prantsusmaa valitsused pidid konsolideerima liikmesriikide poliitilise tahte, kaasates Euroopa Liidu, mis ei olnud ise piisavalt tugev, et jõuliselt tegutseda. Peeter Koppeli sõnul ei saa kõik homsest muutuda, sest probleem on ka ELi kodaniku mentaalsuses.
Isegi kui teeksime täna kõik õigesti, on tulemusi oodata alles aastate pärast. Eelkõige on inimesed harjunud teatud elustiiliga ja unelmaga aina kasvavast majandusest, kus võlguelamine oli soodustatud.
Bahovski pöördub oma analüüsis taas ajalukku – miks üldse Euroopa ühise heaoluühiskonna idee tekkis? Et ära hoida konflikte, mida tekitasid erisused sotsiaalsete kihtide vahel: kõigile Euroopa kodanikele tuli luua võimalus heaoluks, et vältida ekstremistide võimuletulekut.
Kärpimisega olukorda lahendada ei saavat, sest siis oleksime jälle tagasi samas olukorras. Lahendusena pakub Bahovski laiemat, ausale kommunikatsioonil ja usaldusel põhinevat kaasamispoliitikat, mis aitaks luua uue mudeli. Saksa professorid Jürgen Neyer ja Antje Wiener on öelnud, et “ELi poliitiline teooria peab põhinema nii empiirilisele kogemusele kui ka normatiivsele reaalsusele”.
Loodetavasti pole Barroso visioon “usalduslepingust” liikmesriikide, ELi institutsioonide, sotsiaalpartnerite ja ELi kodanike vahel illusioon. Komisjoni president on rõhutanud, et eesmärgiks peaks olema “demokraatlik rahvusriikide föderatsioon, mis saaks hakkama ühiste probleemidega, jagaks suveräänsust ja suudaks oma tulevikku paremini kontrollida”.
Juba enne Barroso avaldust leidsid The Economisti analüütikud, et föderalismi limiteeritud versioon on vähem valutum, kui eurotsooni lagunemine, nähes neis valikutes peamisi alternatiive. Eurotsoon, mis on majanduskriisi taustal Euroopa ühtsuse proovikivi, ei ole problemaatiline mitte riikide võlakoorma, vaid rahandussüsteemi fragmenteerituse tõttu.
Keskvõimu tugevnemine on vajadus, aga küsimus on, kui palju ja millistel pädevusaladel. Barroso ehk ajaloolisele üleskutsele vastasid Euroopa parlamendi saadikurühmade esindajad kriitikaga: meil olevat juba institutsionaalne föderalism, aga vajame pigem sotsiaalset, kodanikueuroopat.
Ehk oleks Eestis kui e-riigis otstarbekas luua Angela Merkeli initsiatiivile sarnane foorum, et poliitikud rahva arvamustest kaugele ette ei jõuaks.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.) 
