Delfi: Vanaks hakkame jääma

 (80)

Tööjõuturu olukord on juba mõnda aega soodne pigem töövõtja jaoks, tööandja aga leiab ennast suureneva tööjõupuuduse olukorras tihtilugu sundseisust: tuleb rohkem palka maksta, meelitada ka muude, sh mittepalgaliste boonustega. Tuleb teha järeleandmisi tööajas, pakkuda sportimis- ja muid enesearendamise võimalusi. Muidu võtab töötegija oma seitse asja ja läheb.

Aga ikka ei olda rahul ja mõned ähvardavad koguni streigiga. Nagu tervishoiutöötajate jõuvõtetest veel vähe oleks, streigimõtteid haub ka Kreenholm — ning eeldatavasti nakatab nende eeskuju teistegi elualade esindajaid. Mida paremaks elu läheb, seda ekspressiivsemaks muutub paradoksaalsel kombel rahulolematus.

Nüüd on tööandjad otsustanud härjal sarvist haarata ja näidata, kes seisab päriselt pumba juures. Tööandjate Keskliidu väitel ei tohi haiglate liidu ja meditsiinitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepinguga ette nähtud palgatõus ületada 25 protsenti. Liit viitab sellele, et meedikute palganõudmised piirnevad ebamõistlikkusega ka rahandusministri hinnangul.

Kui meedikutesse puutuvaga nõustub üldjoontes ka Delfi, siis on tööandjatel teisigi huvitavaid ideid, mis paraku nii mõistlikud ei paista. Esiteks ettepanek panna sotsiaalmaksu maksmise kohustus vähemalt osaliselt töövõtja õlule. See on idee, milleks Eestis ilmselgelt valmis ei olda ja mille puhul ei ole tööandjate omakasupüüdlikkuses mingit kahtlust, lubatagu see pealegi palgatõusuga kompenseerida.

Peale selle aga soovitab tööandjate liidu juht Eestil pensioniiga tõsta, sest muidu olevat finantskrahh varsti käes. Tööandjate väljaütlemisele on teed sillutanud peaminister Andrus Ansip, kes on sellele võimalusele viidanud varemgi.

Et Eesti elanikkond vananeb, see on fakt. Paari aasta eest pöördus tööjõuturule sisenejate hulk sealt lahkujate arvust väiksemaks ning eeldatavasti see trend jätkub. Iibe ajutine suurenemine, mille üle on olnud põhjust viimasel ajal rõõmustada, hakkab tööjõuturul mõnevõrra tunda andma alles inimpõlve pärast ehk 20-25 aasta möödudes, ning ka siis mitte märkimisväärselt. Enne seda aga hakkab tööjõuturul kajastuma probleem, millega seisavad kohe varsti, juba tuleval sügisel silmitsi gümnaasiumid: õpilaste vähesus.

Muidugi on töövaba vanaduspõlve lühendamine üks võimalus töökäte hulka suurendada, neid mujalt sisse toomata, ent see pole kindlasti mingi võluvits, mis Eesti tööjõuturule kohemaid jälle tasakaalu tagasi toob. Pensioniea tõstmine eeldab kompleksseid lahendusi, mille väljatöötamine väljub tööandjate keskliidu kompetentsist.

Kui Eesti seda teed tõesti läheb, siis peavad otsusele eelnema põhjalikud arutelud, mis võtavad peale tööjõuturu olukorra arvesse ka rahvastiku tervislikku ja psühholoogilist seisundit, mis teatavasti pole kaugeltki kiita.