Ühe katse integratsioonile uus tähendus anda teeb rahvastikuminister Urve Palo, kelle senised väljaütlemised ei ole just teab kui asjalikuna mõjunud, sest tema puhul ei või eales teada, kas ta mitte järjekordselt juute ja vanausulisi omavahel segamini ei aja. Aga üks väärtuslik mõte on tema suust siiski tulnud: keeleoskus ei ole ainus, mis tagab eduka lõimumise.

Selle väite elav tõendus on eile Delfi arvamusrubriigis ilmunud Jana Litvinova (Toom) kirjutis, mis on sõnastatud perfektses eesti keeles, aga pakatab sellegipoolest vaheda iroonia taha varjatud vihast eestlaste ja eestikeelsuse suhtes. Ridade vahele on osavalt peidetud koguni ähvardamine sõjaga.

Euroopa Parlamendi saadiku Siiri Oviiri meelest peitub integratsiooni võti koolisüsteemis. Temal on muidugi kerge soovitada, et väljaspool Eestit hariduse saanud venelastest pedagoogidega tuleb sihipärast tööd teha — küsida võiks, et miks seda siis ei tehtud, kui haridusministri post keskerakondlase käes oli. Praegune haridusminister Tõnis Lukas tunnistab aga avalikult, et tema käes ei ole hooba, mis takistab õpetajatal koolis esitamast õpilastele oma arusaama ajaloost.

Üks võimalus integratsioonile uus tähendus anda on mitte rääkida venelaste integeerimisest — kus siinsele vähemusrahvusele on antud sihitise roll, tema on see, kellega mida tehakse, kellele on protsess suunatud –, vaid kõnelda selle asemel eestlaste ja venelaste lõimumisest: viimasel juhul pole kumbagi poolt objektistatud, mõlemad on asetatud ühele ja samale tasemele.

Paraku on seda pärast pronksöid väga raske teha, sest emotsioonid on ikka veel laes ja lõimitavad pooled emotsionaalselt väga haavatavad. Ehk on seetõttu targem integratsiooni-sõna mõneks ajaks üldse ära unustada, sest mitmelgi juhul toob selle kasutamine kaasa soovitule vastupidise efekti.