“Meile ühest aitab, andke teistele,” lükkab Olga naeratades tagasi Mondo esindaja Veronika pakutud teise toidupaki. Töötu mees ja invaliidist teismeline laps kodus, mõtleb hilistes kolmekümnendates naine teiste sisepõgenike ja vaesuses kannatavate külaelanike peale.

Sinise mikrobussi küljeukse juures, mille aknale on kinnitatud sini-kollane Ukraina lipp, seisab viisakalt paarkümmend elanikku. Kõigepealt pannakse nende andmed kirja ja võetakse allkiri, siis saavad nad ligi tosina kilogrammi raskuse kilekoti toiduainetega, milles on konserve, kuivaineid, õli, teed ja maiustusi. Peaks aitama väikesel perel kaks nädalat üle elada.

Olga on põgenenud Stanytsia Luhanska’st (Станиця Луганська), seal käib ikka korralik Donbassi disko – pidevalt sajab miine ja rakette. Ega Krepiski ohutu pole, aga siiani pole ükski külaelanik hukkunud, isegi elumajad pole kannatada saanud. Suurimaks riskiks on sõit sisemaale, selleks tuleb läbida ohtlik rindepiirkond, sealhulgas Štšastja.

Nii hingitsebki Krepi, Luhanskist kirdes Vene piiri läheduses asuv asula, tsivilisatsioonist poolenisti ära lõigatuna. Ukraina kaitseministeeriumi kaartidel on siinne piirkond märgitud hallina, ehk alana, mis ei ole kindlalt ühegi vaenupoole kontrolli all. Pensionit siin välja ei jagata, tööd ja leiba pakuvad vist vaid aedades ringi siblivad kanad-haned ning karjamaal ketti venitavad lehmad.

“Mitte ükski teine organisatsioon ei julge tuua abi otse abivajajateni siia rindejoone vahetusse lähedusse,” kiidab MTÜ Mondo esindaja Veronika koostööpartnereid VostokSOS-ist. Kaugusest on kuulda kärgatusi, horisondi taha kiiresti loojuv päike annab teada, et tagasiteel läbi Štšastja turvalisse Severodonetskisse tuleb kontrollpunkte läbida erilise ettevaatusega.

Viimane kohalik on abi kätte saanud ja soovib meile ohutut sõitu. “Aitäh eestlastele,” ütleb Vladimir, vatijopes vanaisa, ning asub kepi najal koduteele. Nagu mitmed teised, meenub talle Eesti ikka nõuka-aegadest. Kes oli seal sõjaväes, kes külastanud aastakümnete eest Tallinnat - kõigil head mälestused.

Kampaania “Ukraina heaks!” raames annetasid eestlased MTÜ Mondole 4395 eurot. Sellest summast 40% läheb toiduainetele Luhanski oblasti rindejoone lähedal asuvate sisepõgenike ja elanike aitamiseks. Toidupaki hind on 186 grivnat ja tänu kursi järsule langemisele saab selle eest plaanitud 150 pere asemel aidata 170 peret.

Ülejäänud 60% eest osteti ravimeid Štšastja ja Popasna haiglatele ning täna alustatakse abipakkide kohale viimisega. Nende linnades elatakse regulaarse kaudtule all, samuti tegutsevad piirkonnas separatistide diversantide grupid. Sellest hoolimata pole paljud elanikud sealt lahkunud.