Delfi: Suurepärane pidu, kaunis kõne

 (41)

Seekordse vabariigi sünnipäeva tähistamise meeleolu tegi eriliseks juba ümmargune number, ent kogu aasta kestvad juubeliüritused tipnesid presidendi suurejoonelise vastuvõtuga Estonias. Täiesti eriline oli seekord ka presidendi kõne.

Palju vähem kui harilikult puudutas president poliitilisi teemasid, ent kõne poliitiline plaan pidas silmas presidendi päritolu, teisiti öeldes: vastas üsna täpselt sotside programmile. Põhisisu oli siiski üldinimlik, üles ehitatud kui kahekõne sõbraga ning täiesti teadlikult kavandatud puudutama igaüht, minema südamesse, jääma meelde. Ja see läks korda.

Eriti meeldejäävaks tegi Toomas Hendrik Ilvese kõne see osa, mis kõneles perekonnast ja isade nappusest. Kui seni on iibe eest vastutavaks peetud peamiselt naist, siis presidendi ootamatultki mõjunud pilk meeste poole tegi mõtlikuks, seostudes ometi täiesti endastmõistetaval viisil eesti rahva tulevikuga, püsimajäämise küsimusega.

Tähelepandav oli poliitiliste paikapanemiste puudumine ning igasuguse süüdistamise välistamine. See pidi iga kuulaja mõtted viima sellele, et ebaõnnestumistes ei ole alati kohane pahandada poliitikutega, vaid vaadata tuleks hoopis iseenda sisse ja endalt küsida, mida olen mina teinud selleks, et elu meie riigis oleks parem.

Isamaa-armastusest kõneles Toomas Hendrik Ilves väga kaunilt. Tõepoolest, meie suhe oma riigiga on olnud romantiline ja tuline, ent selleks, et armastusest saaks abielu, peavad suhted teisenema — armastuse kõrvale peab tulema mõistus ja vastutustunne. Nõnda kõnelduna mõistavad mõnda isamaa-armastusest vahest needki, kes selle peale elus kunagi varem mõelnud ei ole.

Kahtlemata on presidendi Eesti Vabariigi sünnipäeval peetud kõne Ilvese presidentuuri õnnestunuim ning meeldejäävaim. Väga heal tasemel oli ka kontsert, mis pakkus sümpaatseid üllatusi ning lausa vapustavaidki numbreid. Vastuvõtt oli igas mõttes riigi 90. sünnipäeva vääriline. Aitäh selle eest!