DELFI SOOMES: VIDEO: “Soomlased on ausad ja täpsed, eestlased on töökad, aga rehepaplusele kalduvad”

„Keskkooli ajal olin ma täiesti kindel, et mina siit Eestist kuskile ei lähe! Aga kui Hannu tuli mu koduuksest sisse, siis ma oleks kas või Hiinasse läinud,“ kirjeldab Kagu-Soome rannikulinnas Kotkas elav eestlasest õpetaja Malle Saarilehto 30 aastat tagasi alguse saanud tutvust oma mehe Hannuga.

1982. aastal sai 26-aastane värske abikaasa nõukogude võimult loa seoses abiellumisega emigreeruda. Eestiski õpetajana töötanud Saarilehto jättis toonase kodumaa suvevaheajal, viivitades lahkumisega peaaegu loa kehtivuse viimaste päevadeni. Uus kodu ootas Kotkas, mis isegi tollastes oludes käis Tallinnaga läbi palju aktiivsemalt kui ükski teine Soome piirkond — oli ju tegemist Eesti pealinna sõpruslinnaga. Sellisena see ka püsis, mis siis, et okupatsioonivõimu kulm tõmbus Kotka merepäevadelt 1984. aastal Rootsi põgenenud Leila Milleri ja Valdo Randpere juhtumi peale vägagi kipra.

„Mina olen kõik kolmkümmend aastat elanud siin Kotkas ja siin on eestlastesse alati väga hästi suhtutud. Siin on omad ajaloolised traditsioonid — seprakauppa , mida peeti saarte rahva ja Eestimaa põhjaranniku inimeste vahel. Siinsetel inimestel on mingid suhted Eestiga olnud juba ammu-ammu,“ meenutab Saarilehto.

„Mind võeti väga hästi vastu, ma ei mäleta mitte midagi negatiivset. Oli muidugi Raivo Roosna juhtum ja hoopis mul oli endal selline tunne, et nagu oleks ise midagi valesti teinud (kusjuures sama ütlevad tänapäeva eestlased, kui kaasmaalased midagi halba teevad).“

„Laske soomlastel ja venelastel eesti keelt rääkida!“

1990. aastate algus ei muutnud vähemalt Kotkas suhtumist eestlastesse, kuigi Eesti ja selle elanikud näitasid end Soomes ka kuritegelikust küljest.

„Soomlased olid siis hirmsasti õnnelikud eestlaste pärast ja kui ma nüüd mõtlen, et mida kõike ära tehti, just väikseid asju… Mida koguti, korjati ja viidi! Ja millesse eestlased pärast isegi kriitiliselt suhtusid.“

„Kui Estonia õnnetuski oli, siis oli konkreetseid inimesi, kes võtsid konkreetse pere ja aitasid neid. Nii et ma ei usu, et 1990. aastad eestlaste kuvandis kuidagi negatiivsed olid. Vastupidi, taheti hirmsasti aidata. Ma ei tea, kas eestlased saavad sellest aru, kui palju soomlased nende heaks ära tegid. Osa saavad aru küll, aga kas nad tahavad seda tunnistada või ei…“

Saarilehto õpetab eesti ja inglise keelt Kotka ja selle naaberlinna Hamina rahvaülikoolides, nagu on teinud alates 1986. aastast. Lisaks on ta ka Lõuna-Kymenlaakso Tuglase seltsi juht. Tuglase selts on järgmisel aastal 30-aastaseks saav ühing, mis tegeleb eesti keele, kultuuri ja ühiskonna tutvustamisega Soomes.

Kas huvi eesti keele vastu on Soomes jätkuvalt kõrge, kuigi kõige suurem Eesti teemaline vaimustus on asendunud rahuliku argise eksisteerimisega?

„On küll,“ kinnitab Saarilehto, kelle juhtimisel omandab ainuüksi praegu eesti keelt sadakond inimest.

„Ainult üks kurb asi on. Kui mu eesti keele õppurid lähevad Eestisse ja püüavad keelt rääkida, siis /-/ kui nad seda veel väga hästi ei oska, hakkab eestlane nendega siiski ruttu ruttu soome või inglise keeles rääkima. Selsamal põhjusel olen ma mõnele eestlasele Eestis öelnud, et kui te kurdate, et venelased ei räägi eesti keelt — te ei anna neile võimalust rääkida eesti keelt! Ma käisin Narvas ja sain seal hakkama ilma sõnagi vene keelt rääkimata.“

Kui Soome tuled, jäta eelarvamused maha

Soomlane on harjunud pidama ennast virgaks, tragiks ja kohusetundlikuks. Ja samas on pidanud end sellisteks ka eestlased. Kas meil tõesti ei ole mingeid erinevusi?

„Mina olen soomlaste juurest õppinud ausust. Eestlaste juures on aga veel natuke praegugi tunda see nõukogude aegne nihverdamine — kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Selline…“

Rehepaplus?

„Jah, Kivirähk tuleb kohe meelde!“

Omamoodi töökad on Malle Saarilehto hinnangul mõlemad rahvad, aga soomlane on täpsem.

„Kui soomlane midagi lubab, siis ta ka seda teeb. Eestlastel on kombeks, et (ma ei tea, võib-olla on see muutunud) alati ei helistata, kui hiljaks jäädakse või asi ära jääb. Ma olin ise vanasti ka kange hilineja, aga kui ma isegi natuke hilinen, siis ma juba helistan, et ma jään hiljaks.“

Milliseid soovitusi annab 30-aastase Soomes elamise staažiga eestlanna aga oma kaasmaalastele, kes tahavad Soomes edukalt kanda kinnitada?

„See oleneb väga palju sellest inimesest, kes siia tuleb — millised eelarvamused tal on ja kuidas ta soomlastesse suhtub. Laeva peal kahjuks kuuleb ehitajate suust, mida nad soomlastest räägivad…“

„Kui tuled ausalt ja tuled tööd tegema ja suhtud soomlastesse samamoodi, siis pole mingit problemi. Keelt peab muidugi oskama. Lisaks peab teadma, millisesse riiki ja millise rahva hulka sa tuled. Mina ka ei teadnud, kui ma siia tulin. Aga nüüd saan hakkama,“ lisab Malle Saarilehto naeratades.