Delfi: Sõdur vajab kindlustunnet

NATO medalid Lõuna-Afganistanis teenistust lõpetavatele Eesti kaitseväelastele on oluline tunnustus, ent veelgi rohkem kui kiitust ja medaleid vajab võõrsil sõdiv sõjamees kindlustunnet tuleviku ees ning teadmist, et temast hoolitakse kodumaal.

Afganistanis ja Iraagis sõdivad liitlasväed ei ole tunnustusega Eesti sõjameeste aadressil kitsid olnud, harvem on ette tulnud usaldamatust. Ent Eesti enese tagatised välismissioonidel oma elu kaalule pannud meestele on viimaste aastate jooksul koguni viletsamaks läinud: näiteks hukkunud kaitseväelaste peredele makstav hüvitis on kahetsusväärsel kombel vähenenud.

Üleüldse aga puudub süsteem, mis jälgiks missioonidelt naasnud meeste psüühilist tervist ning pakuks vajaduse korral nõustamist ka aastate pärast. Kui aga viga saanud sõdur ei saa enam tegevteenistuses jätkata, saab ta ainult ühekordse hüvitise — edasi aga vaadaku ise, kuidas hing sisse jääb ja pere ära toita suudab.

Kuigi ka president Ilves on rõhutanud, et Eesti peab oma sõduritest rohkem hoolima kui seni, pole kuulda olnud, et paremate tagatiste loomise süsteemi juba tõepoolest välja töötataks. Ehkki kaitsevägi on seni omal algatusel sõdurite peredele mitmeti vastu tulnud, vajab tagatiste kord kindlasti seaduse kuju.

Tagatisi sõjas hukkunud sõjameeste perekondadele ning viga saanute toetamise süsteemi ei saa meie eest välja töötada NATO, see on ikka Eesti riigi ülesanne. On häbiasi, et Eesti sõdib võõrsil juba pikki aastaid, aga sõduri kindlustunne tuleviku ees on seadusetähena ikka veel vormistamata.