Delfi: Skisofreeniline olukord

Pronkssõduri ümber toimuv näitab, et eesti ajaloo tõlgendamine on jõudnud suurimasse võimalikku kriisi. Küsimus ei olegi enam mitte niivõrd selles, kas pronksmees peaks Tõnismäelt ära viidama või sinna jäetama, vaid selles, et eestlaste ja teatud osa venelaste ajalookäsitus on osutunud lepitamatuks viisil, milles mõistuspäraseid otsuseid teha ei olegi võimalik.

Kui president Ilves teatas, et ta keelatud rajatiste seadust välja ei kuuluta, kõikusid hinnangud kahe äärmuse vahel. Ühe kohaselt käitus Ilves õigesti, sest ta ei ole mõeldav välja kuulutada riigikogu poolt teadlikult ebaküpsena vastu võetud seadust, mille valmimine kannab ühemõtteliselt valimisvõitluse märke. Teise kohaselt käitus Ilves suurvene sabarakuna, kes täitis Venemaa lootusi.

Ilvese venekeelsele BBC-le antud intervjuu püüab luua tasakaalu nende kahe hinnangu vahel, ent paraku on kõik selgitused juba hiljaks jäänud ja kõike, mida ta ütleb, võidakse kasutada tema vastu. Võidakse öelda, et Ilves oleks pidanud riigikogus toimuvasse palagani jõuliselt sekkuma juba varem. Ja kui ta oleks seda teinud, siis oleks teda omakorda süüdistatud käte määrimises päevapoliitikasse sekkumisega.

Ilvese enda renomee ei soosi paraku mitte kuidagi väärikat väljatulemist skisofreeniliselt olukorrast. Olles flirtinud Eestis elavate venelastega ja seda ise sama jõuliselt eestikeelses meedias eitades, on ta kaotamas mõlema poole usaldust. Need, kes on teda pidanud kosmopoliidiks ja “ameerika meheks”, ei usalda niikuinii juba algusest peale. Ilvese käes ei ole enam hooba, millega ühiskonnas üle mõistuse suureks kasvanud pingeid maha võtta.

Praeguses olukorras osutub halvaks juba kõik, mida pronksmehega ette võetakse — või ka ette võtmata jäetakse. Aeg teda rahumeelsel viisil ära viia on ammu mööda lastud. Uus rahumeelne võimalus tuleb võib-olla alles aastakümnete pärast, aga paraku ei too rahunemist ka paigalejätmine.