Et aga aasta tagasi sündinu on inimestel valusalt nii keelel kui ka meelel, seda tõendas ka riigikogu lahtiste uste päev, mille peateemaks sai pronkssõdur. Eelkõige peaminister pidi vastama ebamugavatele küsimustele, mis tõendas veel kord, et riigijuhtide poolne aastataguste sündmuste mõtestus on olnud ebapiisav.

Politsei manitseb inimesi võimalike provokatsioonidega mitte kaasa minema, selle taustal aga koondab vaikimisi jõude, et eelmise aasta sündmused ei korduks. Siis mäletatavasti said märatsejad linnas tundide jooksul segamatult laamendada, sest politsei ei olnud aset leidnud sündmusteks valmis.

Tegelikult olnuks siiski parem, kui võtmeministeeriumid oleksid lõppeva nädala jooksul avalikkusele lahtise tekstiga selgitanud, missugune on valmisolek võimalikeks halbadeks stsenaariumiteks — selle asemel et edastada järjekindlalt mittemidagiütlevat “rahusõnumit” ja kinnitada, et mingisugusest aastapäevast pole mõtet üldse rääkida.

Olnut olematuks ei tee. Pronksiööde haigettegevad ja hirmutavad sündmused ei ole kirjutatud mitte üksi filmilintidele, vaid ka inimeste mällu. Kõik toimunu vajab rahulikku, kainet mõtestust, seda mitte ainult ajaloolastelt, vaid ka poliitikutelt. Vajame rahustavat teadmist, et toimunust on õpitud, mitte aga olnu mahavaikimist.