On aga põhjust põhjalikult uurida, kuidas on ikkagi võimalik, et töö- ja puhkeaja seadus ning töölepingu seadus rahvaesindajate suhtes ei kehti. Terve mõistus ütleb, et seadused peaksid kõigi inimeste suhtes kehtima ühtmoodi ning kuulumine riigikogusse ei peaks mitte kedagi väljapoole seadusi asetama.

Tegelikult on siililegi selge, et riigikogulasel võib tööga seotud kulutusi ette tulla ka puhkuse ajal. On elementaarne, et riigikogulane ja riigikogulaseks ka puhates — sellest eeldusest lähtuvad ka paljude teiste ametite esindajad. Mitte kõik ei saa puhkuse ajaks juhet seinast välja tõmmata. Ent puhkuse ümbernimetamine mittepuhkuseks jätab siiski veidra mulje.

Õiguskantsler on mitu aastat pidanud tulemusteta võitlust selle nimel, et riigikogulased ei kuuluks enam äriühingute nõukogudesse, sest see on põhiseadusega vastuolus. See on üks näide selle kohta, et põhiseadus kehtib küll meie kõigi jaoks, aga mitte riigikogulastele.

Peale selle soovisid riigikogulased, et kui nad peaksid avalikus kohas purjuspäi viibima, siis ei tohi politsei neid enam kainestusmajja viia. Üks eksriigikogulane selgitas Delfi kommentaariumis selle plaani mõtet järgevalt: seadusemuudatus oli mõeldud selleks, et „mittevajalike“ seisukohtadega rahvasaadikut ei saaks kõrtsiintsidendi ettekäändel kaheks päevaks pokri pista ja teda niimoodi eemal hoida elutähtsast hääletusest. Õiguskantsleri mõjul jäi see soov siiski seaduseks vormimata.

Delfile teadaolevalt pole küll seni ühtki rahvasaadikut selliste vahenditega „elutähtsast“ hääletusest eemale hoitud, aga väärib tähelepanu, et riigikogulased sellist ohtu aduvad.