Delfi: Reform kaevab endale auku

 (49)

Vastne erakondade toetuse uuring näitab selgesti, et Reformierakond ei ole osanud pärast pronkssõduri teisaldamist lakke tõusnud toetusnumbreid poliitilise kapitali parendamisse investeerida. Hoopis vastupidi, oravad on hoolimatult ja arrogantselt oma toetuse maha mänginud ja platseerunud positsioonil, kus asusid enne pronkssõduri teisaldamist.

Sotside rõõm toetuse suurenemise üle võib muidugi osutuda üürikeseks, sest töölepinguseaduse vastu sõdimisega pole pikka aega võimalik loorbereid lõigata, see on ajutine edu. Pole loogiline, et Reformierakonnas pettunud valijatest saaksid üleöö sotside poolehoidjad, pigem sätivad nad ennast IRL-i selja taha.

Kuivõrd IRL distantseeris ennast tööseaduse ümber käinud kisast, ei lõiganud nad vaidlusest kasu, aga ei mänginud ka midagi maha. Pikemaajalises perspektiivis võib vaikimine neile kahjuks tulla — võimalik valija eeldab seisukohavõttu nii tähtsas küsimuses –, aga samas võivad nad ka eriti midagi tegemata endale saada nende toetuse, kes on oravates pettunud.

Ka enne valimisi ja enne pronkssõduri teisaldamist oli Reformi ja Keski toetus enam-vähem võrdne ning valimistelgi ennustati võitu pigem Keskile kui Reformile. Niisiis võib Reform tänaseks teadmiseks võtta, et pronkssõduri seljas ratsutamise aeg on läbi, aga tööseadusega on maine kõvasti kahjustada saanud. Neil on, mille üle järele mõelda.

Paraku ei soosi võimulolemine refleksiooni kuigivõrd. Ehkki ansiplased on tasapisi majanduse tõsiseid probleeme tunnistama hakanud, pole see kahtlemata piisav ega pane uskuma, et asjaseisu ka tegelikult mõistetakse, ammugi siis tupikust väljapääsemise teid märgatakse. Riigiametnike palgateema ümber käivad vaidlused jätavad pigem sihitu tõmblemise kui läbimõeldud poliitika mulje.