Sümptomaatiline on muidugi see, et Rahvaliit ei näe kehvades toetusprotsentides endal mingit osa. Allakäigus on partei meelest süüdi hoopis negatiivne meediakajastus, mis partei juhtivaid liikmeid viimastel kuudel saatnud. Partei praeguste juhtide hinnangul tegeleb Rahvaliit parasjagu erakordselt eluliste ja oluliste teemadega, mis peaksid korda minema tunduvalt enamale kui vaid kahele protsendile elanikkonnast. Laiem avalikkus sellest küll midagi ei tea.

Ent järgmiste riigikogu valimisteni on kõvasti aega, lausa kolm ja pool aastat. Selle ajaga jõuab Eesti poliitilisel maastikul muutuda paljugi ning kindlasti ei saa välistada ka praegu omadega sügavamaimas põhjas oleva erakonna tõusmist tuhast. Et aga see sündida võiks, selleks on kindlasti vaja kõvasti kainet meelt ja valusatki enesekriitikat. Neid on Rahvaliidul seni nappinud.

Ent struktuurid „kohtadel“ on ju olemas ja kuuldavasti elujõulised, seetõttu ei maksa Rahvaliitu kindlasti veel maha matta. Meedia vahendusel peetud „sõda“ kapoga tõendab, et parteiga on mestis häid juriste ning terve hulk meediat tundvaid inimesi, mõlemaid on erakonna taaselustamiseks väga vaja. Hea suhtekorraldus võib osutuda erakonna uue elu võtmeks.

Välistada ei saa muidugi sedagi, et Rahvaliidul tuleb mõne vähem arvuka parteiga leivad ühte kappi panna, aga usutavasti jääks meie niigi kitsuke poliitiline areen Rahvaliidu kadumisega vaesemaks. Seetõttu tuleb vähemasti Rahvaliidul endal uskuda, et olukorras, kus enam suurt midagi halvemaks minna ei saa, saab kõik ainult paremaks minna.