Delfi: Raha sulle, hääled mulle

Nüüd, kus välireklaami enam teha ei saa, peavad parteid leidma teisi võimalusi valijale naha vahele pugeda. Peale telereklaami on võimalik valija postkasti kiidukirjadega koormata ning silmast silma kohtumistel valimisnänni jagada. Põhimõte on lihtne: mina annan sulle midagi, mida sina vajad (mingi kasuliku asja — ja loomulikult lubadusi), aga sina anna mulle oma hääl.

Kalendrite ja pastakate aeg on minevikku vajumas. Tasku pistetud kirjutusvahend kipub sinna ununema — ja kellel seda kalendrit nüüd, tükk aega pärast aasta algust, enam vaja ongi. Tuleb pakkuda midagi sellist, mis eredalt meelde jääb ja viib mõttele, et küll selles erakonnas on ikka vaimukad tegijad. Ega valija selle peale ju enamasti ei mõtle, et reklaamiideid ei tooda mitte poliitikud ise, vaid hoopis oma ala professionaalid, reklaamiinimesed.

Nii ongi sündinud poliitikute nägudega kaardimängud, aina kelmikama sõnumiga kondoomid, CD-plaadid ja muu säärane meelelahutuslik kraam. Erakondade programmide ja isegi valimislubadustega jagataval nännil eriti midagi ühist ei ole: kuivõrd peamine eesmärk on meelde jääda, siis selleks peab saadav ese eelkõige tuju tõstma, meelt lahutama. Programmi tutvustamine ja ratsionaalne arutelu pole ju põrmugi seksikas.

Lubada aga on kõige kindlam loomulikult raha. Kõige kindlam viis lubada raha on tõotada tõsta palka, sest see laekub meie kontole — erinevalt ühekordsest papiloopimisest — ju iga kuu. Isegi need, kes oma sõnul raha ei luba, lubavad tegelikult ikkagi raha, sest millegi muuga valijat osta ei saa.

Vaevalt, et poliitikute üleshaibitud teledebatid ja raadioesinemised eriti sisulised tulevad. Enne lõpusirget lähevad ka poliitikud mõnevõrra närviliseks ja hakkavad rabistama. Tahaks ju iga hinna eest valijale meeldida, aga kahjuks teavad poliitikud liigagi hästi, et keerulise sõnumi ja asjaliku jutuga see võimalik ei ole.

Meeldida püüdmisega on paraku kerge liiale minna. Viimaks hakkab valijale tunduma, et teda peetakse rumalamaks, kui ta on, ning lööb kogu värgile üleüldse käega. Nõnda saavutab kõige vahenditega valija südamesse pürgiv poliitik sageli soovitule sootuks vastupidise tulemuse.