Delfi: Putin jääb

 (38)
Vene lipp
AFP/Scanpix

Kuigi on palju spekuleeritud Venemaa võimaliku suunamuutuse üle presidendi nime vahetudes, pole põhjust kardinaalseid teisenemisi oodata. Putin valis Medvedevi presidendi kohale välja oma käega ja saab ise ka uue valitsuse peaministriks.

Putini puhul on alati rõhutatud, et ta stabiliseeris Venemaa, mistõttu lääs on teda tunnustanud mõjuvõimsa riigipeana. „Stabiliseerimisel“ on aga olnud ränk hind: poliitilised mõrvad ja vahistamised (Hodorkovski, Litvinenko, Politkovskaja), ajakirjandusvabaduse piiramine, mitmed ohvriterohked kriisid (Beslan, Nord-Ost).

Et Putin ei läinud põhiseaduse muutmise teed ega asunud presidendi ametikohale kolmandat ametiaega järjest, võiks maailmale saata demokraatlikkuse signaali. Arvestades aga seda, uus riigipea sai ametisse määramise korras ja kaugeltki mitte vabade valimiste tulemusena, on see vaid väline asjaolu, mis ei peaks maailma tähelepanu uinutama.

Medvedevi puhul on kombeks rääkida tema võrdlemisi liberaalsetest vaadetest, aga mis mahus ja kas üldse ta neid reaalpoliitikas ka rakendama hakkab, on küsitav. Putin valis ta oma mantlipärijaks ju ikka pigem oma kursi jätkumist silmas pidades, mitte kursimuutust kavandades.

Samas on neidki, kes ei pea Medvedevit sugugi pehmeks manipuleeritavaks karukeseks, nagu ta väljastpoolt paista võiks, vaid suhteliselt iseseisvaks kujuneda võivaks tegijaks, kelle taha võib koguneda ka oma ustav meeskond. See on esialgu küll alles ootus, mille teokssaamist peab näitama aeg. Pealegi kuulub Venemaa arengutesse alati teatav annus irratsionaalsust, mis teeb ennustamise tänamatuks.