Delfi: Punaste nelkide mai

Nõukogude ajal koolis käinud mäletavad veel väga hästi tollast doktriini: eestlased osalesid Suures Isamaasõjas, mille võitmisega purustas vene rahvas natsliku Saksamaa, ning 9. mai on võidupüha — sunni korras pidi ta seda olema ka meie jaoks.

Ei hoolinud tollased ajalooõpikud kuigi palju sellest, et Teise maailmasõja lõpupäevana kõneles muu maailm ikka 8. maist. Ei kõneldud ka sellest, et eestlaste jaoks asendus üks okupatsioon teisega. Aeg, mil oleme oma riigis võinud kõnelda tõtt oma ajaloo kohta, on võrdlemisi lühike võrreldes okupatsiooniaastakümnetega, ning ajaloo tõlgendamise muutust ei ole toimunud kaugeltki mitte kogu siinse elanikkonna teadvuses.

Nõnda on täiesti ootuspärane, et kui meie siin kõneleme Euroopa päevast (mis paraku avalikus teadvuses kuigivõrd kodunenud ei ole) ja riigikogulased lähevad metsa istutama, asetab Vene saatkond harjunud paikadesse ning ka kolinud monumentide juurde punaseid nelke — ja kasutab ikka sedasama retoorikat, mida okupatsiooniaastatel.

Aprillirahutuste aastapäev möödus vastu kartusi suhteliselt rahulikult. Kuid Tallinn oli politseinikke paksult täis ning õhus oli tunda hirmu ja ärevust. Keskmisest suuremat tähelepanelikkust võib eeldada ka sel nädalavahetusel, kuigi muidugi loodame, et kavandatud pärjapanekud kujunevad rahumeelseks, samamoodi ka rahvuslaste meeleavaldused.

Vaevalt õnnestub 9. maid okupatsiooniaastail jõuga kujundatud seostest ning punastest nelkidest vabastada nende teadvuses, kes seda ei soovi. Iseseisvusaja jooksul areneda võinud väärikustunne võiks meile aga anda rahulikkust ja kindlust lähiajaloo mõtestamisel.