Delfi: Pronkssõdur kui koeraraibe

Kui aasta eest kogunes 22. septembril Tallinnas kaks võrdlemisi vaoshoitud seltskonda meeleavaldajaid, ühed pronkssõduri juures ja teised Hirvepargis, siis tänavu ei pruugi kõik nii rahulikult minna. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks, kui midagi on keelatud, nagu praegu meeleavalduste korraldamine Aljoša juures, siis juba keelamise fakt iseenesest ajab kurjaks. Nõnda nagu kõige kindlam viis last midagi tegema panna on talle soovitut keelata, ajab keeld eeldatavasti marru ka poliitiliselt ja rahvuslikult radikaalsemalt meelestatud seltskonna. Nii et mine tea, ehk tasub märulipolitseil ennast juba päev enne presidendivalimisi valmis panna.

Teiseks, needsamad presidendivalimised. Kui Edgar Savisaar seab presidendivalimiste tulemuse neile eelneva 22. septembriga ja selle eeldatavate sündmustega seosesse, siis võib kritiseerida küll arutluse käiku ja järeldusi, eelduses endas pole mõtet kahelda. Seos tekib juba paljalt selle pärast, et asjad toimuvad Tallinnas järjestikustel päevadel. Ja kuigi loogikast teadaolevalt ei tähenda „pärast seda” sugugi alati mitte „selle pärast”, võib pigem uskuda kui eitada, et seosed ilmnevad.

On kindlasti liialdus väita, et pronksõdur teeb presidendi. Aga tõsiasi, et pronksmees ikka veel oma kohal seisab, sest riigivõim ja linnavõim loobivad tema äraviimise või allesjätmise küsimust ikka veel üle aia nagu Salomon Vesipruul ja Jaan Tatikas vaese Pontu laipa, võib nii mõnelgi meele mustaks, sõnad valusaks ja käe raskeks teha.

Pontu laip vähemasti kulus suurest edasi-tagasi loopimisest viimaks üsna niruks, nõnda et Vesipruuli töömees võis õhtuks koera saba põõsa alla matta ja koju minna, Tatika asemik aga oma jao riismeid uulitsa peale visata ja marjavargile minna. Aljoša aga ei kahane suurest suukulutamisest sugugi. Aeg tema äraviimiseks on ammu mööda lastud. Nüüd ei aita enam muud kui inimpõlvede vahetus.