Delfi: Pronksmehes pole küsimus

Neil, keda tee iga päev pronkssõdurist mööda viib, on tunne, et pronksmehe lahkumise aeg on kohe-kohe käes. Lillemeri ja pidevad kogunemised ning valitsuse kinnitused, et ettevalmistuste ettevalmistused on jõudnud lõpusirgele, viitavad justkui sellele, et Aljoša on minemas.

Siiski tunnistab valitsusjuht Ansip, et olemas on ainult väljakaevamiste alustamise otsus, mitte aga pronksmehe teisaldamise otsus. Otsesõnaline tunnistus, et kaevetööd võivad venima jääda ja tõenäoliselt jäävadki, viivad mõtted sellele, et valitsus soovib endale siiski taganemisteed jätta. Või vähemasti rohkem aega, kui esiti arvatud.

Küllap ta siiski läheb — hoolimata Savisaare jõulisest koputamisest Ansipi südametunnistusele ja väitele, et rahvas soovib kuju jäämist oma kohale. Eesti Päevalehe küsitluse arvud kinnitavad Savisaare väidet: pronkssõduri teisaldamist pooldab 37 protsenti Eesti elanikest, selle vastu on 49 protsenti ning 14 protsenti ei arva selle kohta midagi kindlat.

Ent arvud ei räägi midagi selle kohta, miks keegi Aljoša äraviimise poolt või vastu on. Küllap võtsid paljud küsitud seisukoha alles küsimise peale — pronksmees ei ole teema, millega igaüks meist hommikust õhtuni pead murraks.

Ja lõppude lõpuks ei ole küsimus üleüldse pronksmehes. Kui erinevate ajalookäsituste sümboliks, eestlaste ja venelaste vahelise mittemõistmise sümboliks ei oleks saanud pronksmees Tõnismäel, oleks sümboli staatusse tõusnud mõni teine objekt, sest sellesse või teise kitsasse käsitusse klammerdujad ei saa ilma puusliketa läbi.

Ei maksa arvata, et pronksmehe teisaldamine lahendab probleemi. Praegusel juhul ei ravita ju mitte põhjust, vaid tagajärge. Aga nõnda nagu tõbedegi puhul ei luba tagajärje tohterdamine tervenemist, ei tähenda ka pronksmehe äraviimine seda, et ajalookäsitused ühtlustuvad ning eestlased ja venelased hakkavad asjadest ühtemoodi aru saama.