Delfi: Pronkskriisi sümboolne lõpp

Aprilli lõpus Eestit vapustanud pronksiööd, mis said formaalse ajendi nimelt väljakaevamiste alustamisest Tõnismäel, võiksid nüüd — säilmete ümbermatmisega kaitseväe kalmistule — olla jõudnud sümboolse lõpuni. Paraku on see vaid teoreetiliselt.

Sest eks olnud too väljakaevamine rahutuste algusena tõepoolest vaid formaalne tõuge: kui märatsemine poleks alanud aprilli lõpupäevadel, siis oleks see eeldatavasti puhkenud 9. mail. Ettevalmistused olid ju kestnud pikka aega ning põhjalikult: tegemist polnud mingite pelgalt spontaansete meeleavaldustega, vaid Vene võimude poolt juhendatud ja ka rahastatud ettevõtmisega, mille kaugem eesmärk oli ohtu seada Eesti iseseisvus.

Noil öödel purunes viisteist aastat kestnud integratsioonimüüt, mida praegune rahvastikuminister Urve Palo püüab üles ehitada eestlastesse süütunnet külvavate sotsiaalteadlastega abiga, kelle mõtteavaldused on põhjustanud meelepaha rahvuslikult meelestatud eestlastes.

Äsjane laulupidu näitas veenvalt, et pronkskriis on eestlaste rahvuslikku identiteeti oluliselt tugevdanud. Pronkskriis õpetas, et veretult kätte võidetud iseseisvus ei ole midagi enesestmõistetavat, ning sisendas valmidust ka selle nimel välja astuda, kui vaja.

Säilmete ümbermatmisel esialgu osalemast keeldunud vene saadik püüdis kõigi jätta muljet, et tegemist on Eesti poolt vääritu ettevõtmisega. Ent paljude muude riikide esindajate osalemine tseremoonial jättis Vene poole ilma võimalusest ettevõtmist ignoreerida.

Oleks hea mõelda, et ümbermatmisega on mured ühel pool. Paraku vajavad pronksised õppetunnid üha uusi mõtestusi ning tagasivaadete kõrval ka tulevikuvisioone suhetest Venemaaga — mille suurriiklikud ambitsioonid ei ole ju kuhugi kadunud.