Delfi: President, räägi meiega!

Selle asemel, et ebaõnnestunud intervjuu pärast BBC-le oma riigi inimestelt vabandust paluda, esitas president Toomas Hendrik Ilves vabandused välismeedia kaudu. Nimelt seetõttu ole aga ühtegi põhjust uskuda, et need on siirad.

Sest on ju täiesti selge, et selgitusi ei võlgne president ja tema kantselei mitte välismeediale, konkreetselt siis viimati TT-le, vaid siinsele elanikkonnale, oma inimestele — eelkõige selle venekeelsele osale. Nimelt siinsed venelased on võinud tunda end solvatuna väite pärast, nagu teeks keel neist automaatselt okupandid.

Vabariigi aastapäeval peetud kõnes lõhkus Ilves maha seniseid presidendikõnesid iseloomustanud barjäärid ning kõnes riigi kodanikega n-ö südamest südamesse. „Seepärast on ka see jutt, see kõne just Sulle, armas Eesti kodanik, sõber, naaber, mõtte- ja teekaaslane,“ ütles president. „Sulle, ja ei kellelegi teisele. Ei ministrile ega ekstsellentsile ega muule ametikandjale. See jutt on Sulle.“

Tagantjärele ilmneb, et see oli vaid kõnekirjutaja kavalus, sest kohe tõendas Ilves, et ta ei räägi meiega sugugi. Isegi tema kantselei ei taha meiega rääkida: BBC-le antud intervjuu asjus esitatud küsimuste vastuseid tuli lausa tangidega välja kiskuda. Viimaks saadud vastused olid sisutühjad, formaalsed. Samas, Ilvese kantselei on tänaseks sattunud veelgi tänamatumasse olukorda kui ekspresident Arnold Rüütli omaaegne mõtetelugeja Eero Raun, kes Rüütli puterdamised publikule tagantjärele arusaadavaks pidi tegema.

Presidendikampaania ajal ja ka kohe presidentuuri alguses tõotas Ilves olla kogu rahva president. Aga kohe algusest peale on ta eri publikule ajanud eri juttu. Siinsetele venelastele rääkis ta oma vene juurtest ja vene keele oskusest, rahvuslikumalt meelestatud eestlaste ette aga astus mulgi kuues ja salgas vene keele oskust, samuti oma päritolu. Ingliskeelsele publikule loodab ta aga meeldida eelkõige jänkide mehena, kellel on head suhted Valge Majaga.

Kelle president Ilves siis ikkagi on?