Delfi: Õnnetu Aljoša

Arhitekt Raine Karp peab pealt nägema, kuidas tema teos halastamatult maatasa tõmmatakse, et teha ruumi uuele keskusele magusal maatükil Tallinna südames. Skulptor Enn Roosi, pronkssõduri loojat, on saatus oma teose mahavõtmise nägemisest säästnud.

Ent Roosi tütar on oma valu ka ajakirjandusega jaganud ning avaldanud soovi pronksmees kas või endale võtta. Ent on selge, et ideoloogiliste vastuolude sümboliks saanud pronksmeest ei loovuta tema looja järeltulijale keegi.

Vaidlused selle üle, kas kuju tarvis poseeris Kristjan Palusalu, jäid lõpliku lahenduseta, ent Palusalu tütar mäletab kindlalt, et nimelt Palusalu järgi sai too kuju tehtud. „Isa ütles, et kui ta seal seisis, oli ta mõtelnud neile korpusemeestele, kes temast Siberisse maha jäid,” on Helle Palusalu öelnud. Paraku ei huvita nüüd enam kedagi, mida mõtles pronksmehe modell või kuju looja. Kuju on hakanud elama iseseisvat elu poliitilistes tõmbetuultes.

Raine Karp on vähemasti sõnutsi Sakala hävitamisega leppinud ning öelnud, et maja on omaniku, mitte arhitekti oma. „Tehku, mis tahavad,” lõi ta käega. „Kui riik ja rahvas nii leiavad…” Sakalast veelgi kaugemale oma loojast on eemaldunud pronksmees, mida ei vaadelda ammu mitte enam skulptuurina, teosena, vaid poliitiliste kempluste sümbolina ning rahvustevahelise vaenu võimaldajana. Tõsi, politiseeritud on Aljoša olnud sünnist peale.

Kõik katsed pronksmeest deideologiseerida on jäänud viljatuks ning võib kahtluseta väita, et seda teha on nüüd juba võimatu. Ka ei leevendaks pingeid see, kui ajakirjandus loobuks kuju ümber möllavate kirgede kajastamisest, nagu on samuti ette pandud.

Venemaa valulised ja ähvardavad avaldused kinnitavad ühe uuesti, et uus valitsus on andnud väga raskesti teoks tehtava lubaduse: pronksmehe veretu kõrvaldamine. Aeg Aljoša rahumeelseks äraviimiseks on ammugi mööda lastud.