Veerpalul paistab nagu pisut piinlik olevat ja pehmelt öeldes mitte just eriti sõnaosava mehena ei mõista ta eneseõigustuseks midagi kosta. Meie Kiku eest kõneleb aga nagu kriitilisel juhtumil enamasti tema meespool: ei-ei, meie Kiku ei astu Keskerakonda. Kohe kindlasti mitte.

Raha peaks mõlemal suusatajal küll nii palju olema, et ilma Keskerakonna toetuseta hakkama saab. Et milles siis asi? Ega selles ei olegi asi, kes kellega koos poseerib. Pigem on asi selles, et mõne tuntud poliitikuga koos pildi peale sattumine (siin kujundlikult ja laiemalt võttes) on saanud häbiasjaks. Poliitika on muutunud millekski nii räpaseks, et targem on sellest kauge kaarega mööda käia.

Eriti suur häbi on lasta Edgaril ennast ära tinistada ja mis tahes moel tema ürituses osaliseks saada. Oper peksti Delfis Keskiga liitumise eest poolsurnuks ja ka Metstakki vaadatakse nüüd hoopis teise pilguga. Rääkimata ühest tuntud missist, aga tema puhul osutus asi lihtsamast lihtsamast: pere tahtis toitmist.

Seni pole ilmne, kas Veerpalu ja Šmigun ise ikka aru saavad, milles nad osalevad ning kuidas see välja paistab. Küll aga võib eeldada, mõlema sportlase meeskonnad annavad endale ometi aru, mis mänge mängitakse. Usutavasti teeb kõnealune lugu nii sportlasi kui ka nende meeskondi poliitiliselt natukenegi kaugelenägelikumaks.

Tegelikult on ju normaalne ja isegi tervitatav, kui inimesel on poliitiilised eelistused. Või kuidas?