Delfi: Lipstok, kus mõistus?

Eesti Panga presidendi institutsioon on seoses Andres Lipstoki eilse avaldusega muutunud naeruväärseks. Lipstoki üleskutse mitte palka juurde küsida võiks ajada naerma, kui see poleks tõsiselt mõeldud — ja seega on juhtum pigem traagiline kui koomiline.

See üleskutse läheb kindlasti ajalukku, sest midagi võrreldavat Eesti Panga presidendi suust ikka annab mäletada. Missuguse tundega peavad üleskutset lugema näiteks peost suhu elavad Estonia teatri loovjõud, kelle palk on nii nadi, et galopeeriva inflatsiooni tingimustes ei jätku enam isegi mitte leiva ja piima jaoks? Või need paljulapselised perekonnad, kes virelevad allpool vaesuspiiri?

Formaalselt on Lipstokil küll õigus: valuses tööjõupuuduses tööandjale survet avaldades võib oma palgasoovi vindi üle keeranu ennast peagi leida lõhkise küna ees. Seda enam, et palgatõusueufooriaga ei ole kaasnenud kohases proportsioonis tööviljakuse kasvu. Palgakasv peab aeglustuma, see on selge.

Ent sellegipoolest on ise rasvast palka nautiva Eesti Panga presidendi suust õõvastav kuulda, et töötaja peab ennast ohvriks tooma majanduse ülekuumenemise ohule ning oma kõhu täitmise ja laste riietamise asemel mõtlema n-ö globaalselt: Eesti majandus läheb hukka, kui mina palka juurde küsin!

Eesti Panga esimene mees peaks eelkõige kritiseerima võimul olevaid poliitikuid, et need ei suuda inflatsiooni kontrolli alla saada. Arvustama neid, kelle kehva töö tõttu viibib euro tulek. Pähe andma riigivõimule, mis suurendab arusaamatu entusiasmiga kulutusi iseenda ülalpidamisele ning seab ametnike palkade mõõdutu suurendamisega surve alla eraettevõtjad.

Ja tegelikult on ju nii Eesti Pank kui ka Lipstok seda teinud. Aga praegu süüdistab Lipstok majanduse plahvatusohtlikus seisus reatöövõtjat, kellel kindlasti ei lasu vastutus makromajandusliku arengu eest. Küll aga on vastavaid mehhanisme Eesti Panga juhi käsutuses. Lipstok võiks hullu jutu kompensatsiooniks proovida kuu aega miinimumpalgaga ära elada. Siis hakkaks vahest oid tagasi tulema.