Kui esimene kaasus võiks algatada debati loomasse suhtumise üle eri kultuurides, siis teine juhtum näitab Delfi hinnangul, et Eesti on muutunud tõeliseks heaoluühiskonnaks: ainult heaoluühiskond saab endale lubada muret tunda karusloomakeste pärast, kes veedavad oma elu “ebainimlikes” tingimustes ja lõpetavad eksistentsi häbitu inimlooma kehakattena.

Kuigi ETV kattis saate korduses probleemsed lõigud, ei tee see probleemi ennast olematuks. Tõepoolest, kas järgmiseks hakkavad loomakaitsjad nõudma jaapani, tai ja prantsuse restoranide sulgemist? Kas nad teevad järgmiseks avalduse ETV juhi peale, sest too ju tunnistas otsesõnu, et on söönud elusaid austreid ning elusale angerjale soola peale raputanud? Ja mida tehakse kõigi nendega, kes on elus kunagi vähki keetnud?

Ja mida kavatsevad loomakaitsjad peale hakata teadmisega, et mõnes mahajäetud maailmanurgas leidub veel tänapäevani inimesi, kes söövad teisi inimesi? Või mis siin rääkidagi mahajäetud maailmanurkadest, näiteks Saksamaal istub üks mees selle eest kinni.

Reductio ad absurdum on siin kerge tulema, ent siiski pole põhjust loomakaitsjaid naeruvääristada. Ka Delfi leiab, et inimene ei peaks ühelegi loomale kannatusi põhjustama. Ent paraku pole asjad nii lihtsad. Piiride tõmbamine võib osutuda raskemaks, kui see esmapilgul paistab.

Eri kultuuride esindajad suhtuvad loomasse väga erinevalt ning see, mida meie peame barbaarsuseks, on mõne teise rahvusgrupi jaoks harilik asi. Vaevalt saavad loomakaitsjad siin oma arusaamaga pretendeerida absoluutsele tõele, sest sedasama tõsiasja võime tõdeda ka suhtumises inimese kannatustesse ja inimelusse üleüldse.

Kuivõrd suhtumine loomasse ja looma kannatustesse on otseselt seotud kultuurilise kontekstiga, võiksid ehk loomakaitsjad intensiivse kaebamise ja häbiposti naelutamise asemel — nagu viimati tehti Aivar Otsaltiga — pigem rohkem selgitustööd teha ning tagajärgede asemel põhjustega võidelda.